Naislugeja püha viha täis: õpiksin hea meelega homoseksuaaliks, kui oskaksin!

  • Äkki kasvataks olemasolevad lapsed enne edukalt suureks?
  • Omaette tase on leiutatud termin «õpitud homoseksuaalsus». Sellist asja pole.
  • Seksuaalne orientatsioon ei ole õpitav.
FOTO: Madis Veltman/Postimees Grupp/Scanpix Baltics

Hiljuti üllitas üks lingvist nõretava õudusloo sellest, kuidas «õpitud homoseksuaalsus» reproduktsioonivaenuliku ideoloogiana ühiskonda hävitab. Enesekindlalt ja häbenemata. Oma mõtted pani kirja üks Sõbranna lugeja.*

Kui Ehala lingvistina arvab enese pädevat olevat selliseid põhjapanevaid sotsioloogilisi järeldusi varrukast välja tõmbama, siis mina oma IT kõrgharidusega ei ole ju temast kuidagi vähem kompetentne, eks ole? Või kõlbab iga vabandus vähemuste represseerimise õigustamiseks ja pole oluline, kes järeldused tegi? Natuke allikakriitikat ei teeks paha. Ma üritan selles kirjatükis ikka oma kompetentsi ja isikliku kogemuse piiridesse jääda.

Rääkides sellest, kas meil on ikka vaja rohkem lapsi... Ma kasvatan erivajadusega last, kes ootas kuulmist taastavat pisioperatsiooni kriitilises vanuses aasta aega, ja nüüd ootab – ning jääbki ilmselt ootama – logopeedi, kelle kohalik omavalitsus talle lasteaias tagama peaks, aga ei suuda, sest logopeede lihtsalt pole (neid ei koolitata piisavalt, ei pakuta piisavalt motiveerivat palka jne). Ehk siis: see on riigi, ühiskonnana meie kõigi tegemata töö. Äkki kasvataks olemasolevad lapsed enne edukalt ja kõiki tänapäevaseid võimalusi kasutades suureks, enne kui massidele rõhuma hakkaks?

Omaette tase on leiutatud termin «õpitud homoseksuaalsus». Sellist asja pole olemas. Inimesed on kas heteroseksuaalsed, biseksuaalsed või homoseksuaalsed. Biseksuaalsed, tundub, on Ehala meelest need «õpitud homoseksuaalsed». Ma ausalt olen mitu korda elu jooksul soovinud, et mind oleks õnnistatud biseksuaalse orientatsiooniga. Noh, et oleks ära õppinud või midagi, saaks valida nii meeste kui mittehetero naiste hulgast omale hea partneri. EI OLE. Täitsa puuks. Ikka hetero, järele proovitud. Meeldivad mehed, midagi pole teha... Seksuaalne orientatsioon ei ole õpitav ja biseksuaalsed ei ole halvasti kasvatatud heterod.

Aga vaatame siis edasi. Et homoseksuaalsed saavad vähem lapsi ja seega on see kuidagi reproduktsioonivaenulik ideoloogia? Ausalt, ma pole ühtegi inimest kunagi kuulnud teatamas, et ta valis rasedusvastaseks vahendiks homoseksuaalsuse. Kui homoseksuaalsed on oma lastesaamise soovidest ja plaanidest rääkinud, siis pigem nentides, et pole leidnud õiget partnerit ega usu endal olevat vahendeid laps suureks kasvatada. Tavalised mured, mis sotsiaalse rünnaku all olevas ja reaalselt riikliku kaitseta (koosleluseaduse rakendusakte pole tänaseni!) peremudelis võimenduvad.

Või siis neil juba on lapsed.

Aga okei, uskugem reaalset ohtu, et inimesed otsustavad mistahes ideoloogilistel põhjustel mitte lapsi saada. Näiteks ei soovi tänapäeval väga paljud noored naised lapsi, sest need mõjuvad nende kehade heteroseksikusele ja (hetero)seksi nautimise võimalustele halvasti – kutsume seda siis kehakultuseks. Et nende keha, mis kuulub neile, pole sünnitusmasin ja kui nad ei soovi seda sünnitamisega venitada, siis neil on see õigus.

Päriselt üks reproduktsioonivaenulik ideoloogia, mida levitatakse söögi alla ja söögi peale nii naisteajakirjades kui ka reklaamtulpadel, aga millegipärast meie rahvastiku pärast mures meestele ette ei jää – heteroseksuaalne ju!

Teiselt poolt: meesterahvad kalduvad rahakultuse poole. «Ma ei taha mingit vääksu üleval pidada» on kõige sagedamini kuuldud argument, miks meestel lapsi pole. Kas selliste nähtusega «võitlemine» on õigustatud?

Ma ütleks, et seni, kuni meil on vaba riik, siis ei ole! Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas on igati aktsepteeritav mitte sünnitada või mitte eostada. See on osa isikupuutumatusest. Inimene ei ole ühiskonna omand. Ta on iseenda omand.

Härra lingvist võiks teada: isikuvabadused lõpevad seal, kus teise inimese omad algavad. Seega, kui inimene levitab viirust ja ohustab sellega teise inimese elu, siis ühiskonnal on õigus sekkuda. Kui inimene teeb enda osas kedagi teist mittekahjustava otsuse, näiteks mitte saada lapsi, siis pole ühiskonnal sinna asja oma nina toppida, isegi kui see indiviidi otsus pole ühiskonnale tervikuna kasulik.

Usk, sisemine veendumus, orientatsioon – neist ühegi alusel loobumise korral pole õigustatud inimese riigipoolne reproduktiivotsustesse sekkumine, kõik on vabas ühiskonnas kaitstud alused. Põhiseaduseski nii kirjas... Äkki katsuks oma inimvihkajalikust reproduktsioonikultusest üle saada ja selle asemel keskenduda juba elavate inimeste elu kvaliteedi ja kvantiteedi parandamisele?

Sügavamalt filosoofiliseks minnes tahaks aga Ehalalt küsida: «Mis on ühiskonna eksistentsi eesmärk?» Minu arusaamise järgi on ühiskonnana toimimise eesmärgiks indiviidi elukvaliteedi tõstmine. Koos suudame paremini elada kui üksi ja isekeskis kraageldes. Ja ei, kellegi reprodutseeruma represseerimine täna, et kauges tulevikus oleks parem – pensionimaksjad ja nii – ei täida seda eesmärki.

Ehala paistab endas kandvat nõukogude mentaliteedi taaka: täna peamegi kannatama, õndsa tuleviku nimel. Ainult et isegi pilti sellest õndsast tulevikust ei pakuta... Mis utoopilist tulevikku Ehala ehitab? Või... Äkki ta lihtsalt ei suuda minevikust lahti lasta?


*Arvamusloo autor on toimetusele teada.

Tagasi üles
Back