Epp Petrone: kehv üllatus taluelus on olnud…

Epp Petrone FOTO: Erakogu

Millised üllatused ootavad maale kolides? Mõnikord võib ebameeldiv ootamatus tulla nendelt loomadelt, keda seda üldse ei usuks.

Katkend kirjastuse Petrone Print raamatust «Meie taluelu. Memme nõuanded».

Epp Petrone, Väike Myy, «Meie taluelu». FOTO: Petrone Print

Epp Petrone:

Kui Sa mult küsiks, milline loom on mulle maaelu käigus pigem kehva üllatuse valmistanud, siis… pean tunnistama, et seda on teinud kass! Ma olen terve elu olnud kassiinimene, kasvasin koos kassidega ja kui ma siia tarre aastaringselt kolisin, võtsin kaks kassipoega. Teoorias oli plaan selge: kasvatada neist laudahirmud-hiirtemurdjad.

Me pole ealeski ise neid kasse elumajja sisse toonud. Esialgu elasid nad aidas, siis laudas, aga kui ma ütlen, et «elasid», siis mõtlen seda, kuhu meie neid tagasi tassisime. Tegelikult leidsid kaks triibikut ise väga kiirelt üles tee majja. Ja kuigi selles majas käis suvi otsa remont ja juurdeehitus, ei lasknud nad end sellest heidutada, ikka arvasid nad, et nende koht on seal, kus asuvad diivan, pliit ja külmkapp.

Tagantjärele mõtlen, et asi oli ehk selles, mismoodi möödus nende varane lapsepõlv: kuigi geneetiliselt pärit «seto kulla» liini laudakassidest, sündisid-kasvasid nad hubases Nõmme kodus ja tulid alles siis tagasi Setomaale. Uus tarkus mulle: selleks, et saada hiirepüüdjaid laudakasse, tuleks nad võtta poolmetsikust laudapesakonnast, nii et neile ei tuleks pähegi ideed, et ka toas võiks elada.

Karta on, et suure suve saabudes jätkub mul oma triibikutega sama sõda nagu mullu: kui aknad lahti, hüppavad kassid sisse, köögilauale uudistama ja toadiivanile magama. Olen nõutu. Nad on endale loomas mõnusat elu, mis oleks täiesti sobilik korterikassidele. Aga meil on siin teispool hoovi laut, kus võib viljakottide kõrval kohata hiirejunne. Ehk on rutiinist abi? Meelitan kassid järjepidevalt lauta tagasi ja vaatan, et ma neid üle ei toidaks.

Vastab memm:

Miks tänapäeva kassid ei taha laudas elada? Aga lauta kui sellist enam ju ei eksisteeri. Meil on võrguga piiratud boksid, aga puudu on lehmade sõimed, kus heinte sees mõnus põõnata, laudanurgas kauss, kuhu valatakse lüpsisooja piima… Ja puudu on see mõnus soojus, mida suured loomad toodavad.

Meie talu kassid siiski armastavad laudaelu – soojal ajal magavad laka peal heintes, sealt on hea ülevaade hiirte talitustest. Köögiaken on nende jaoks enamasti praokil, tuppatulekul ei ole takistusi.

Minu kogemus on see, et kui kassile on antud vaba valik, valib ta põnevama ja seiklusrikkama variandi. Külmal ajal jääb ta tõesti tuppa ja teeb vaid efektiivseid kontrollkäike oma jahimaale. Olen arvamusel, et kass ei ole see loom, kellele saaks eluviisi dikteerida – tema valib ise. Ja et ta valiks lauda, selleks peavad seal olema elementaarsed mugavused kassi seisukohalt.

Üks korralik kõuts kulutab magamisele 16 tundi ööpäevast. Mõtteaineks: kas Sinu kassidel on need mugavused, et rahuliku südamega laudas põõnata? Ei ole? Sestap nad tuppa tikuvadki. Miks Sina magad soojas voodis? Sest Sulle meeldib. Vaat neile ka meeldib.

Tagasi üles
Back