João Lopes Marques: Johnny-Bravo, palmipuud & tobe pidžaama

João Lopes Marques

FOTO: Erakogu

Reisimine on sõltuvus. Isegi kui jutt käib sellest, et Age ja mina otsustasime veeta kuu Lissabonis. Mu Portugali sõbrad-sugulased saavad väikese Agnesega tutvust teha ning annan rõõmuga Agele võimaluse lihvida portugali keelt. On suurepärane kuulda ja kommenteerida juhuslikke argipäeva seiku, olles mõningasel distantsil Kalamajast, kuid tundes end samas turistina omaenda sünnilinnas.
 

Et möödunud nädal oli heldelt elamusterohke, lubage mul jagada neist tähelepanuväärsemaid:

Esmaspäev: palmipuud

Kogu oma elu olen kuulnud nalju idaeurooplaste ja banaanide kohta. Igasugu tögamisi. Ometi on teemaks just palmipuud. Eestlane palmi silmamas on vaatepilt omaette. Selle asemel võiks ju olla viigipuu, apelsinipuu või hoopis harilik kaktus. Aga ei. Just palmipuu, olgu jändrik või sihvakas, Washingtonia robusta või Beccariophoenix madagascariensis, on puhkusereisi ülim võrdkuju.

Palmilised võivad olla üsna piibellikud, tõepoolest, kuigi ma pole oma elus kunagi kohanud ühtki teist rahvust, kes on võimeline märkama ja valjult kommenteerima kõiki teele jäävaid palmipuid. Olen isegi kaalunud teha härra Savisaarele ettepanek istutada üks plastist eksemplar Raekoja platsile nagu tema homoloog Varssavis tegi.

Teisipäev: Hei, Johnny-Bravo!

Avaldati nimekiri 2011. aasta originaalseimate Eesti nimedega ning nii mõnedki neist on naeruväärsed. Shrek, Elion or Johnny-Bravo, näiteks. Rohkem kui paljastades Hollywoodi pealetungi, on see Eesti nimepoliitika ilming.

Et nimed on üldiselt lühikesed ning perekonnanime muuta ei saa, miks mitte olla eesnimega loominguline? On tavaline, et inimesed tahavad omanälisuses silma paista. Shrek kõlab küll minu maitsele liiga roheliselt, kuid see lisab ainsale perekonnanimele natukenegi värvi.

Kolmapäev: telekas võtab toidult maitse

Kalamajas juhtun televiisorit harva vaatama — midagi, millega mulle meeldib hoobelda. Internetiajastul on massimeediakultuur midagi ajast ja arust. Parimad videod ja dokumentaalid, mida olen elus näinud, on veebis. Ometi naelutab mind reisimine telekat vaatama. See on parim, mida saab teha odavas hotellitoas.

Dušš ja kaabeltelevisioon enne õhtusööki. Klõpsutada läbi 200 kanalit on vaimustav ning pelgalt seda tehes olen jõudnud arusaamisele, kui ülemüstifitseeritud on tänapäeval toit. Oh ei, see ei puuduta mitte ainult kokaraamatuid. Toidualased telesaated ja -mängud lähevad peale kui soe sai, enamik neist Ameerika, Briti või Austraalia päritolu.

Kõik need jamieoliverid kehtestavad selle, mis tervislik, trendikas ja maitsev. Mõned mantrad: «kohalik tooraine», «lihtsus on oluline», «kokka armastusega», «punase veini kaste», «keedetud lõhe on kindla peale minek», «väldi poekette», «rohke šokolaadiga», «kreembrülee», «vaadake, et te üle ei küpsetaks». Veider, kuid pärast ühe neist sellise saate vaatamist mu isu kadus. Ulatage mulle konservitoitu, palun!

Neljapäev: paarikesed lastega

Age ja mina teadsime juba ette, et see on vaid aja küsimus. Ja see on tõesti nii: olles kord lapsevanem, hakkad sa kohtuma teiste paarikestega, kel samuti pisipere. Jagama omavahel mänguasju, riideid ja kogemusi. Päevarutiin ja mured on sarnased. On küll tore meenutada vanu hiilgavaid päevi, kuid vallalised lastetud sõbrad muutuvad kergelt tülikaks. Lapsevanemaks saamine on elus suur samm, kindel see.

5. Reede: draakoniaasta

Me ei tea ikka veel, kas draakon, see hämmastav jumalik olend, on piisavalt kõikvõimas päästmaks meid maiade ettekuulutuste eest. Ausalt öeldes hellitan ma ikka veel lootust, et inimkond elab 2012. aasta 21. detsembri üle. Hiina horoskoobi järgi siga, pole ma kunagi sellelt aastalt midagi head oodanud. Maailm on hädaorus.

Samas lubatakse, et Must Draakon kätkeb endas Maad, Vett ja Puud, et draakon sümboliseerib suurt varandust ning on märk võimukusest. Tõtt-öelda on see kõik minu jaoks üks suur mull. Tuld purskavad loomad ei ole päris minu valdkond.

Sellegipoolest ootan 4. veebruari, et esmamuljele kinnitust saada: alates 23. jaanuaril alanud hiina kalendri uuest aastast on mu elus kummaline muutuseiil puhuma hakanud. Ja seda iga päev. On see kutse orienti?

6. Laupäev: jälle see Saksamaa

Kahju, et Angela Merkel on naine (ja uskuge mind, ta on). Minusugustele, kes on alati lootnud, et naiste tundetaip võib maailma päästa, on see B-kategooria eurofilm masendav. Ta on üksinda juhtkabiinis ning, jah, ma jätkan sirge seljaga oma boikotti Saksamaa toodetele.

Mis olulisim: Frau Merkel kantakse ajalooraamatutesse kui lühinägelik poliitik, kes ei näinud iseenesestmõistetava taha: hävitav keeristorm, mille ta on Euroopas valla päästnud, on peaaegu peatumatu. Karuteene kõikidele neile naistele, kes kord poliitikasse ihalevad. Järjekordne ebaõnnestunud võimalus naissoole, mille mängis maha täielik ebakompetentsus.

7. Pühapäev: ettevaatust öörõiva valikul!

On paarikesi, kes lähevad lahku, sest temake armastab oma küüsi närida. Teised lihtsalt sellepärast, et naispool pigistab hambapastatuubi otse selle keskosast. Hullemgi veel: lihtsalt seetõttu, et temake eelistab pidžaamas magada. Algul arvasin, et tegu on naljaga, ent eelmisel nädalal juhtusin kuulma üht täbarat lugu. Tegu on rohkem kui linnalegendiga. Jahedad ja niisked elamised võivad seksuaalset harmooniat pärssida.

Pikad ööriided võivad seksuaalelu ohustada isegi rohkem kui ema ja isa vahel magav imik. Siit õppetund: ära hoia kütte pealt kokku. Tõepoolest, pidžaama — olgu see kas või Victoria's Secret— on suur miinus. Pikkades puuvillastes pükstes magada on liiast. Tudu paljalt või lihtsas öösärgis. Suhtumist näidata on oluline ning jalad on selleks, et neid omavahel põimida. Pole ju mõtet luua barjääre kahe teineteist vääriva keha vahel.
 

Tagasi üles