KOLUMN ⟩ Nõid Ingrid: miks võime mureta välja vahetada katkise auto, kuid mitte inimest?

Ingrid von Wicca FOTO: Raido Liiksmann

Ma ei tea, kas ma saan kunagi aru sellest, miks üks polaarsus portreteeritakse teisest kuidagi paremaks, vajalikumaks või õigemaks. Kas ei ole silmakirjalik jutustada inimsuhete väärtuslikkusest ja vajalikkusest ning samal ajal demoniseerida ilusate autode või luksusliku elustiili vajalikkust? Kas ei ole nii, et kui ühes osas on küllus, valitseb küllus ka teistes aspektides?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ma olen terve elu unistanud, et minust saab keegi, et ma teen palju tööd, puudutan läbi selle kuidagi maailma tervikuna, muudan seda. Ma olen terve oma senise elu unistanud reisimisest, ilusatest asjadest, kohtadest ja vaadetest. Ma olen vist alati olnud see inimene, kellel ei ole probleemi ära jalutada inimeste ja olukordade juurest ning ma tunnen suurt rahuldust oma saavutustest. Isegi, kui see saavutus on olnud see, et olen pidanud mõne inimese jäädavalt oma elust välja lõikama.

Mõelda vaid kui vastuoluline, eks ole? Ma olen ju nõid, ma peaksin jutlustama sellest, kuivõrd olulised ja tähtsad on inimesed ning inimsuhted, nende hoidmine, tervendamine, parandamine… Aga ma ei saa sellest paraku jutlustada. Ma ei saa seda seada esikohale ning öelda, et see sind täidab, teeb õnnelikuks maailmade ja aegade lõpuni. See oleks vale, minu väikeses universumis juhataksin ma sind täiesti valele teele.

Tagasi üles
Back