Heelia Sillamaa: ma polnud korterit veel oma silmaga vaatamas käinudki, kui juba maaklerile jah ütlesin
25. veebruar 2021, 17:03
«Tuleb tunnistada, et selle suveni oli mul tänase kodulinna Viljandiga kõigest üks ilus armukeste suhe. Vahel oli tore romantiliseks nädalavahetuseks abikaasa Tallinna juurest plehku panna, aga nädala alguseks olin nagu kord ja kohus kodus tagasi. Tallinn oli aastatega mulle väga kalliks saanud. Nii tundus mulle vale hakata uue ja põneva Viljandi pärast juba toimivat suhet lõpetama,» kirjutab Heelia oma blogis.
Jah, suhe Tallinnaga oli igavaks kiskunud, aga Tallinnaga sidus mind teatav turvatunne. Tema juures elades ei tundnud ma end kunagi üksikuna. Isegi kui tundsin, siis võtsin kardinad eest ja vaatasin aknasse siravat Stockmanni reklaamplakatit. Ja teate, kui hästi aitab üksildustunde vastu see, kui saad üle viie korruse laiuvate hiigelmodellidega tõtt vahtida?
Viljandiga olid lood aga teistmoodi. Tema juures oli kõik küll uus ja huvitav, aga ei olnud mul seal ei sõpru, peret ega Stockmanni hiigelmodelle. Nii tundus tulevik Viljandiga natuke üksildane. Ühel hetkel sain ma aga aru, et võib-olla see väike üksildus ei olegi nii halb. Võib-olla ajan ma üksildustunde rahu ja vaikusega segi? Seega otsustasin uue suhtega kaasnevad hirmud lõplikult alla suruda ja tegin Viljandiga asja ametlikuks. Jätsin Tallinna raske südamega maha ja tulin tulema.
Muidugi ei olnud minu ja Viljandi algus nii roosiline, kui ma ette olin kujutanud. Eks me kõik näitame oma tõelist palet alles siis, kui liblikad kõhust kadunud on. Niisiis üllatas nädalavahetustel nii ideaalsena tundunud Viljandi mind juba esimesel nädalal suure lärmiga. Suvise teeremondi tõttu oli korrapealt kogu Viljandi linna liiklus otse meie uue üürikodu tänavale suunatud. Nii sai minu kauaoodatud vaiksest paradiisielust hoopis üks vali liikluspõrgu. Muidugi pani see minu ja Viljandi suhte korralikult proovile. Tõtt-öelda oli mul üle päeva tunne, et pakiks asjad kokku ja läheks vaikse Tallinna juurde tagasi. Tagantjärele on mul seda muidugi naljakas meenutada, sest ma olen vist ainuke inimene maailmas, kes peab Viljandit lärmakaks ja Tallinnat vaikseks.
Nii olekski väikelinna liiklus meie suhtele peaaegu saatuslikuks saanud. Õnneks saabus aga ühel ilusal päeval see kauaoodatud vaikus! Teetööde lõpuga taastus lisaks tavapärasele liiklusele ka minu armastus Viljandi vastu. Hinge tuli rahu ja tuju läks heaks! Muidugi on ka raskemaid päevi, kui mõtted liiguvad vana armastuse juurde tagasi. Aga ei ole hullu. Kui vaja, saab ka Tallinnaga seda nädalavahetuste romanssi pidada!
Ilukirjandusliku jama lõpp
Vabandan kõigi ees, kes selle eelneva loo peale hambaid krigistama hakkasid. Ma tean, et see meenutas kangesti kooli kohustuslikku kirjandust ja ma luban, et ma enam ei sunni teid lugema lugusid, kus linnad on elus ja omadussõnu kasutatakse kaks korda rohkem kui mõtte edastamiseks päriselt vaja oleks. See õudus on nüüd läbi ja me võime jätkata konkreetsemal toonil.
Ühesõnaga! Viljandis on tore! Mul on hea meel, et otsustasime elukaaslasega just siia oma esimese kodu osta. Ja see otsus sündis üllatavalt spontaanselt. Ärkasin ühel hommikul üles ja lihtsalt tundsin, et nüüd oleks vaja oma kodu osta. Rääkisin sellest elukaaslasele ja tema vastas, et tal on sama tunne. Mõeldud-tehtud! Võtsime kinnisvaraportaalid lahti ja hakkasime seda õiget otsima.
Milline on üks unistuste kodu?
Kuna minul oli suvine Viljandi teeremont veel liigagi eredalt meeles, sai minu ainsaks tingimuseks kodu soetamisel see, et korter peab asuma vaiksel kõrvaltänaval. Elukaaslane lisas omalt poolt kriteeriumiks, et pojal peaks olema ringi jooksmiseks oma hoov ja tegemist võiks olla renoveerimist vajava korteriga. Jah, me tahtsime renoveerimist vajavat, mitte renoveeritud korterit. Nimelt meeldib minu elukaaslasele hobi korras väga ehitada ja nii on tal kombeks ka kõigi teiste kodudes esimese asjana kõik liistud ja aknavahed nii igaks juhuks üle kontrollida - et kas on ikka hästi tehtud? No ja kuidas ma siis kolin sellise mehega juba valmis korterisse? Ma ei jõua seda «siit on viltu ja sealt on viltu» hädaldamist pärast ära kuulata. Las teeb siis ikka otsast peale kõik ise. Aga eks ole see tegelikult ikka pea iga naise unistus, et saaks ühel päeval oma käe järgi ilusaks renoveerida mõne armsa puumaja või vanaaegse korteri. Nii et mina ei kurda! Kui ma oleksin üksinda kodu ostnud, siis ei oleks ma muidugi nii õnnetus seisus korterit valinud, aga kui kõrval on mees, kes ehitada oskab, on see ideaalne variant. Seega minu lifehack kõigile vallalistele naistele: kui te koostate nimekirja omadustest, mis teie tulevasel mehel võiksid olla, siis lisage sinna kindlasti ka «Peab oskama ehitada!» See aitab teil tulevikus kõvasti raha kokku hoida.
Niisiis! meie uus kodu on: korter vanas puitmajas, vaiksel tänaval, oma hooviga ja ümardatult nii umbes kümne aknaga. Ega me tegelikult ei jõudnudki seda õiget pikalt otsida. Esimene pilk kinnisvaraportaalile ja juba oligi see ideaalne korter leitud. Iseenesest igav lugu, ei mingit draamat, aga õnneks mulle ei meeldigi draama. Okei, natuke ikka oli draamat - nimelt oli juba pildilt aru saada, et korter vajab kõvasti tööd. Põrand oli viltu, veega vetsu asemel välikäimla, seinad soojustamata ja muud nipet-näpet. Korter tuleb ikkagi täiesti maha lammutada ja nullist jälle üles ehitada. Aga see on vaid positiivne draama, sest ise me tahtsime seda. Nii jõudsimegi vaid pilte vaadates otsusele, et sellest saab meie kodu! Saladuskatte all tuleb tunnistada, et mina ei olnud veel korterit päris elus vaatama jõudnudki, kui ütlesime juba maaklerile oma jah sõna ära. Selles suhtes on ikka armastus pime, et usaldasin 100% elukaaslast, kes oli korterit oma silmaga vaatamas käinud.
Võtmed käes! Mis edasi?
Kui me korteri ostsime, oli tegemist pisikese 3-toalise korteriga, kus puudus vannituba. Meie teeme korteri avaraks kahe-toaliseks ehk siis esimese asjana võtsime seinad maha ja viltuse põranda üles. Ahju lõhkusime ka välja ja panime kamina asemele. Lisaks soojustame seinad ja põranda ning millalgi tahaks õhksoojuspumba ka ikkagi lisaks osta. Mis puutub sisekujundusse, siis mina saan täita kõik oma koduunistused ehk meie magamistuba saab olema kahepoolsete ustega, vannituba aknaga, elutuba kaminaga ja köök ilma ülemiste kappideta. Kui alguses tundus see viimane soov mulle endalegi natuke veider, siis nüüd olen Instagramis ringi vaadates aru saanud, et päris paljudele minu põlvkonna esindajatele ei meeldi köökide puhul need suured kohmakad ülemised seinakapid.
Kaugel me remondiga oleme?
Korteriga on palju tööd ja meie otsus kõik nullist lõpuni ise teha on kergelt öeldes ambitsioonikas. Õnneks on meil peres paar meistrimeest ja sõbrad lubasid ka appi tulla. Vaatamata sellele oleme me muidugi juba natuke vist graafikust maas, sest elukaaslane käib korterit ehitamas oma põhitöö kõrvalt. Nii olemegi hetkel jõudnud ainult lammutamisega ühele poole saada.
Aga kus on Pauli tuba?
Minult on juba mitu korda uuritud, et kus siis Pauli tuba on, kui korter on vaid kahetoaline? Lubage ma selgitan seda müsteeriumit lähemalt! Maailmas on kahte sorti inimesi: need kes on 25-aastaselt miljonärid ja need, kes ei ole. Kahjuks või õnneks kuulume meie nende viimaste sekka. Ehk siis uskuge mind, kui meil oleks võimalus, siis muidugi ostaksime endale 8-magamistoaga villa otse Viljandi järve äärde. Ja kui oleks veel rohkem raha, siis laseks selle villa üldse keset Viljandi järve püsti panna.
Jah, meie esimene kodu on pisike ja asub vanas puumajas, aga ega Paul veel nii pea pruute koju vedama hakka, nii et kiiret pole! Me oleme kaks noort, kes on alles oma karjääri alguses ja meie jaoks on väga suur samm seegi, et saime oma esimese kodu ilma pangalaenuta ostetud (küll aga laenasime minu vanematelt natuke raha, sest kui korteri oleksime veel enda raha eest kätte saanud, siis koos remondirahaga oleks see natuke üle jõu käinud. Nii et päris tagataskust meil kogu korterile kuluvat summat võtta ei olnud).
Põhjus, miks ma sellest räägin on lihtsalt see, et ma ei taha end rikkamaks ja uhkemaks valetada ning ma ei taha, et keegi minu vanune loeks seda ja mõtleks, et näe tal on juba oma korter ja pere, aga mina elan alles üürikas ja kuu keskel on söögiraha otsas. See on väga okei! Meie alustame ka rahulikult kahetoalisest vanast korterist. Noor pere ei peaks end kellelegi millegi tõestamise nimel kohe suure pangalaenu all lõhki tõmbama.
Mina kasvasin ise üles kõige klassikalisemas Mustamäe panelkas ja ma ei tunne, et minu lapsepõlv oleks sellepärast kuidagi kehvem olnud. 10-aastaselt kolisime me küll ära ja mina sain endale elus esimest korda päris oma toa. Muidugi oli mul selle üle hea meel, aga ma ei leia, et minu elu oleks tänu sellele ühele toale nüüd korrapealt kümme korda paremaks muutunud. Kui sul on armastav ja toetav pere, soe toit laual ning puhtad riided seljas, oled sa ühtemoodi õnnelik nii koopas kui lossis. Ausõna, ka panelka tagasihoidlik muruplats ei riku sinu last ära.