Vangi naine omadega puntras: kas mul on õigus lubada enda kõrvale teine mees?

FOTO: Shutterstock

Kahe ja poole aastaga, mil mu mees Kaarel on vanglas karistust kandnud, on palju vett merre voolanud. Palju on pisaraid valatud, paljud emotsioonid, vajadused ja tunded on alla surutud. Ma ei ole tahtnud näha asja reaalsust. Ma olen keeldunud tunnistamast, et oleme oma elu elanud keeruliseks ise. Mitte kedagi ei ole süüdistada, mitte et ma isegi tahaks kedagi süüdistada. Ma ei ole prokurör, ma olen Ronja. Lihtne eesti naine, Ronja.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ma käisin eile psühhiaatri juures. Olen ju üksi oma mõtetega, oma depressiooniga. Arst kuulas mind ära ning kostis, et ta ei kirjuta ravimeid välja, sest mõttesuund on mul õige ning tasakaalukas. Ma olevat normaalne inimene, elukogenud. Seal istudes ei saanud ma mitte mõelda, et kas ma olen tõesti oma elu ise nii keeruliseks elanud?

Psühhiaater kinnitas, nagu oleks ta minu mõtteid kuulnud: «Sa oled oma elu raskeks elanud.» Ja ta ei pidanud silmas seda, et otsustasin oma mehe ära oodata, vaid seda, et me keelan endale loomulikke tundeid, kogemusi, elu. Tema meelest peaksin ma andma võimaluse kellelegi uuele, sest vajadused on vajadused ning mida kauem neid alla suruda, seda suurem on võimalus, et ühel hetkel sõidab katus ära ning siis ei ole ravimitest enam pääsu.

Tagasi üles
Back