João Lopes Marques: käsikäes kõndimise häiriv ilu

João Lopes Marques

FOTO: Erakogu

Naistele meeldib rääkida romantikast ja romantilistest meestest. Sellest unistada. Et tegemist on teatud sorti soovunelmaga, kipuvad eevatütred kõike üle romantiseerima. 

Mu enda elukool on õpetanud, et väga vähesed neist jätavad kasutamata võimaluse sellele osutada: «Oh, João! Lõppude lõpuks oled sa ikkagi romantik!» Ja isegi, kui käituda tõeliselt tahumatult, ei vannu nad alla: «No kuule, João! Sinus on ju ometi ka tundelisust?!»

Tõenäoliselt ongi. Kuigi enamik romantilisi rituaale on mulle tüütud. Ära küsi, miks. Säärane tõrksus on ka minu enda jaoks müsteerium. Mõned näited? Kui mees aitab naisele mantli selga, näen mina selles vaid tema patroneerivat poosi. Õhtusöök küünlavalgel peenes restoranis on minu jaoks rohkem nagu Hollywoodi klišee. Üllatusreis Veneetsiasse gondlisõidule pole muud kui lääge vaimuvaesus.

On aga üks argine komme, mis paneb mu nina kirtsutama: mees ja naine käest kinni tänaval kõndimas. Aastakümneid on see olnud üks kõige jõledamaid košmaare.

Eriti sellepärast, et mõne mu esimesed tüdruksõbrad, portugallannad ja teised, käisid sellega peale. Jah, on inimesi, kes saavad oma käe ulatamisest keelduda vabandusega, et nad kipuvad kergesti higistama. Minu olukord on aga palju räbalam: käest kinni käimine on mulle tõeliselt vastukarva.

Minu vaatevinklist on vaid seitse tüüpi inimesi, kellele see käsikäejant imponeerib:

1)   inimesed, kes on oma väljavalitu tunnete osas (ülimalt) ebakindlad;
2)   haiglasliku omanditundega inimhinged, kes isegi ei taipa märgata enda vajadust käsikäes käia;
3)  verivärske paarike, kes on oma suhtega vähem kui kuu aega tagasi algust teinud;
4)  kui mõlemad partnerid jagavad sarnast labast maitset;
5)  kaks armunut, kes soovivad oma armastust maailmale kuulutada;
6)  kaks noorukit, kes teevad oma armuelus esimesi samme;
7)  jäätantsuduett, kes püüab skoorida finaalvõistlustel maksimumpunktidele.

Seda öelnud  — lubage mul mitte süüvida viisidesse, kuidas armastajad oma sõrmi kokku põimivad, mis on teadus omaette  — pean ma tunnistama, et on teatud puhud, kui käsikäes käimine võib olla ka meelipaitav.

Tõepoolest. Aga samal ajal peitub siin ka ohumoment. Pikemas plaanis soosib käsikäes kõndimine teatavat klaustrofoobiat suhtes.  See võib suhtele lämmatavaks osutuda. Takistada seda õitsele löömast selle kõige tervislikumal moel.

Käsikäes kõndimisel on risk muutuda sõltuvuseahelaks, päevast päeva korduvaks lähedusemanifestiks, mis vajab pidevalt enese tõestamist.

Minu käsikäes käimise intsidendid ei unune. Mäletan nüüdki veel Michelle’i mulle ette heitmas: «No kuule, miks sa ei taha mulle oma kätt ulatada? Mis sul täna viga on?».

Teate, rannas oli tapvalt palav, aga ta ikkagi nõudis mu kämmalt. Michelle noris mu keeldumise kallal, kuni me autoni jõudsime, lõpetades selle üle irisemise alles õhtusöögi ajal.

Tagatipuks läksime järgmisel nädalal lahku. Ma ei tea, kas see tulenes sellest, et me ei klappinud kokku, või sai määravaks too sürrealistlik riid helesinise ookeani kaldal.

Jah, on ka tõsisemaid teemasid kui prensioonikas käest kinni käimine. On enam kui talutav see, kui üks kaasadest kõnnib eespool kui teine, kuid ka sel on oma piir.

Üks meeter, või isegi meeter ja pool. Kuigi pean nentima, et kaks meetrit on juba liiga mis liig. Varsti riskib meetri kõnekujund sõnasõnaliseks muutumisega. Mõnest meetrist saab kergesti paarkümmend. Ja siis sada. Või kilomeeter. Ja üsna peagi, muidugi mõista, oled kaotanud oma kullakese silmapiirist.

«Kas võiksid mulle palun selgitada, miks sa õhtusöögile ei ilmunud?» Või selle kõige täbaram versioon: «Jah, Marta! Ta ütles, et läheb suitsupaki järele, kuid ta ei andnud pärast seda end kunagi näole...»

Käest kinni kõndimise komme lahkneb kultuuriti ja tsivilisatsiooniti, on ütlematagi selge, kuid sellest mugavam viis oma partneriga jalutada on ümbert kinni. Ta suure haardega enda embusesse krabada.

Ometi on ümbert kinni haardest palju, väga palju stiilipuhtam avalikult teineteise käe alt kinni hoidmine. See on kaunis. Võluv jagatud rituaal. Üks on teise külge põimunud ilma, et see oleks liiga pealetükkiv.

Aeglustame koos oma sammu ning avalikus ruumis meie lähedus võimendub. Me käed puhkavad teineteisel. Siis sosistame teineteisele midagi meelalt kõrva ja kihistame selle üle koos naerda. Enamgi veel, sama saame teha nii oma armastatud kaasaga kui ka lähedase sugulase või parima sõbraga olenemata ta kultuuritaustast.

Tegelikult ei oska ma seletada niisugust platoonilist fetišit kellegi käevangus käia. Olen seda harrastanud juba aastakümneid.

On see pelgalt trots või leebem alternatiiv minu käest kinni kõndimise vastumeelsusele? Kindlasti mitte. Ja ma soovin uskuda, et see on rohkem kui mälupilt Marlon Brando maffiafilmidest: ma lihtsalt jumaldan käevangus kõndimise universaalsust ning intiimsust.

Ups, olen ma nüüd liiga romantiline?

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja vastilmunud «Eesti ilu välimääraja».

Tõlkinud Age Viira 

Tagasi üles