Vägivallatsevate vanemate lastele on kodu hirmus koht

Lapsed pöörduvad järjest rohkem ise õiguskantsleri poole.

FOTO: SCANPIX

Lastel, kelle vanemad sageli tülitsevad, on teistest märgatavalt negatiivsem kuvand oma kodust, nende suhted vanematega jahedamad ja üldse vestlusi-koostegemisi on harvem.

«Kurb on ka see, et sageli tülitsevate vanemate lapsed on ka ise rohkem kogenud hirmutamist või kodust vägivalda. Neid on vähem tunnustatud, kallistatud,» rääkis Tartu Ülikooli teadur Kadri Soo.

Üks perevägivalla uuringutest toob välja, et ligi pool sellistest lastest leiab, et kodu ei ole koht, kuhu nad tahaksid minna, 23 protsenti tahaks sealt ära minna, 19 protsenti on isegi kodust ära jooksnud. «Nende enesehinnang on madalam kui teistel lastel, nad arvavad, et on vanematele nuhtluseks. 16 protsenti tunneb sageli hirmu kodus toimuva suhtes – see näitab, et vägivaldne olukord kodus mõjub neile väga,» rääkis Soo.

Häid peresuhteid vägivaldsetes kodudes tavaliselt pole, ka laste suhted vanematega on väga keerulised. «Uuringud näitavad, et kui emaga lastel vahel veel on head suhted, siis vägivallatseva isaga enamasti mitte,» rääkis Soo.

Vägivalda kogenud naiste hulgas on neid, kes ütlevad, et neil on lastega lähedased suhted, lapsed toetavad ja kaitsevad neid. «On aga ka naisi, kes ütlevad, et suhted lastega on keerulised, et lapsed väldivad neid, on pahased ja süüdistavad, et ema pole midagi ette võtnud ja on sellise lapsepõlve neile «kinkinud»,» rääkis Soo.

Suhtumise erinevuse võib põhjustada ühelt poolt laste vanus – väikelapsed ja koolieelikud ei analüüsi ema-isa tegusid veel nii ning on enamjaolt kiinduvad, teismelised on aga juba kriitilisemad.

Teisalt sõltuvad lastega suhted paljuski sellest, kuivõrd ema ise suudab nendega tegeleda ja selgitada, miks selline vägivald toimub. «Kõige hullem on, kui keegi lastega ei räägi või neid suisa tõrjutakse. Aga tõsise vägivalla puhul on ema ise nii stressis, ärevil, et kogu energia kulub tal endaga toimetulemiseks. Ta suudab lapse esmased vajadused rahuldada, aga lapse ärevuse märkamiseks või muredega tegelemiseks enam energiat ei jää,» selgitas Soo. Teismeikka jõudnud lapsed võivad siis anda vanemate kohta väga teravaid hinnanguid.

Laste arvamust võib kujundada ka vägivallatseja suhtumine. «Kui mees laste juuresolekul naist sõimab, siis ei ole ime nagu ühes intervjuus tuli esile näide, et 6-aastane laps sõimas oma ema litsiks.»

Mõnedel juhtudel võisid ise peksu all kannatavad emad muutuda vägivaldseks oma laste suhtes. «Hirm koju tuleva vägivaldse mehe ees oli nii suur, et naine tegi kõik selliste olukordade vältimiseks. Mees nõudis filigraanset puhtust, siis oli naine ise kohutavalt kuri ja nõudlik oma laste suhtes, sõitles ja karistas, kui need midagi kuskile ripakile jätsid,» tõi Soo ühe näite vägivalda kogenud naisega läbi viidud intervjuust.

On ka juhtumeid, kus vägivallatsev isa kasutab ära ema nõrkust ja suutmatust lastega tegeleda ning asub lapsega tegelema, temaga rääkima, kinno viima jne. «Siis laps ühest küljest kardab isa, aga teisalt on isa ainuke, kes pakub talle tähelepanu ja kes justkui hoolib. See ei ole terve, vaid ärev suhe. Samasugune efekt on kodututel lastel, kes jooksevad pedofiilide sabas.» Ka kuvandi emast loob sellistel puhkudel sageli just vägivaldne isa.


--
Kahte sorti vägivald
Kadri Soo tõi ka välja, et vägivallal ja vägivallal on vahe. Üks on situatsiooniline ehk tõsine tüli, mida ei suudeta ära klaarida ja ootamatult keevad ühel osapoolel emotsioonid üle ning ta muutub agressiivseks. Oluliselt tõsisem on aga instrumentaalne vägivald, mis on inimesel võimu ja kontrolli kehtestamise viis, süstemaatiline, kogu suhet läbiv. Tavaliselt tuleneb ühe partneri lapsepõlvest või kompleksidest soov teist oma tahtele allutada kontrollides, piirates, alandades, ähvardades, ka pekstes. Sellisel vägivallal on palju tõsisemad tagajärjed ohvrile.
 

Tagasi üles