Yoko Alender, kuulsa isa tubli tütar

Kohtumispaigas nimega F-hoone: Yoko Alender on olnud ihu ja hingega Põhja-Tallinna populaarse restorani loomise juures. Mis on tema järgmine projekt?

FOTO: Peeter Langovits

Ebaõiglaselt vara lahkunud laulja Urmas Alender saaks oma tütre üle uhkust tunda: Yoko on kolme toreda lapse ema, diplomeeritud arhitekt, miljööväärtuslike majade säilitaja ja popi toidukoha F-hoone üks hingedest.

Kokku loodud: Yoko Alender ja tema abikaasa Priit Juurmann kohtusid kaheksa aastat tagasi Von Krahli teatris. «See oli äratundmine esimesest hetkest,» ütleb Priit. Yokol on esimesest abielust poeg Kaarel Bo (9), ühised lapsed on Herta Ing (4) ja Uma Chantal (1).

FOTO: Peeter Langovits

Loomulikult kohtume me Yokoga selles müstilises F-hoones, mis on ühelt naisteajakirjalt saanud lausa aasta kohtumispaiga tiitli ning mille kohta moodsa linnaelu häälekandja, ajakiri Pulss kirjutab, et «lihtne, leidlik ja rahakotisõbralik menüü pluss mõnusalt boheemlik õhkkond on teinud restoranist hea toidu sõprade gigalemmiku».

Selle gigalemmiku (ka meie intervjuu ajal on restoran sööjaid puupüsti täis) üheks hingeks, kes terve läinud aasta ka ise aktiivselt toidukoha töös kaasa lõi, sööke lauda kandis ja musti nõusid kööki viis, on Yoko Alender (32).

Kümme aastat koos isa Urmasega Rootsis elanud, pärast isa hukkumist Estonia katastroofis kunstiakadeemias arhitektiks õppinud, Tallinna linnavalitsuses miljööväärtuslike majade peaspetsialistina töötav, Eestis nii armastuse kui ka kutsumuse leidnud kolme lapse ema on eluga ülirahul ja õnnelik.

Tema abikaasa, inseneriks õppinud Priit Juurmann (40), keda muusikahuvilised tunnevad rohkem DJ P. Julmana, osaleb pisteliselt meie intervjuus, ja on väga armas, kuidas Yoko lõpetab lause, mille Priit alustab, ja vastupidi – nii üksmeelselt ja teineteist toetades-mõistes tajuvad nad maailma asju.

Kui ma siia pehmelt öeldes kõledasse tööstusrajooni autoga läbi teeaukude rappudes kohale jõudsin, räämas hoonete vahel parkimiskohta otsisin ja seejärel kohviku ukse suunas orienteerusin, käis peast läbi mõte, et miks nad siia F-hoonesse küll tulevad. Mis ometi on selle imelikus kohas asuva einela fenomen ja võlu?

Aga näed, kõik on selle koha üles leidnud, tulevad lausa bussidega! (Naerab.)
Tänavad on siin auklikud küll, aga ma loodan, et Tallinna linnavalitsus teeb Telliskivi tänava ükskord korda. Ja parkimisplats asub siin ühe maja taga, täiesti tasuta kusjuures.

Me ise arvame, et selle koha võlu on väärikas, aga mugav ja pretensioonitu lohakus. Igaüks võib tulla ja istuda vabalt, siin ei ole keskkonna ette antud piiranguid. See ongi olnud omanike eesmärk – luua kõigile sobiv kohtumispaik. Nädalavahetuseti käiakse näiteks palju peredega. Siin on peetud ka juubelisünnipäevi, üks 75-aastane härrasmees oli vanasti ise siin vabrikus töötanud ja pidas oma peo meil.

Kuuldavasti peeti isegi presidendi kantselei jõulupidu F-hoones.

Nii nad räägivad jah.

Ei mingit glamuuri, võiks selle peale öelda!

Ma arvan, et glamuuri aeg on natuke läbi ka. Praegu huvitab inimesi rohkem taaskasutus ja… võltsglamuuri puudumine. Taaskasutatud mööblis, nagu meil siin on, peegeldub teine kvaliteet.

See võib kosta minevikku heroiseerivalt, ent 50–60ndate asjades on mingi kvaliteet, mida tänapäeva lihtsas uues masstoodangumööblis ei ole. Glamuuri peab ka olema, aga siis see peabki olema kvaliteetne ja kallis, mitte lihtsalt kõrgläikepinnad ja sisekujundaja arvutis loodud tehismaailm.

Ehk maailm, kus ei ole hinge sees. F-hoones on see hing täiesti olemas.

Kindlasti. Juba siis, kui me omanikega neid ruume vaatasime, saime aru, et siinne kiriku moodi vana tehaseruum on juba iseenesest mõjus ja loob paljuski atmosfääri.

Priit: Ja tegelikult sõnastavad iga koha vaimsuse just inimesed, kes siin käivad. Igaühel võib see põhjus, miks ta siia tuleb, olla erinev.


Kuidas läinud aasta ühe menukama toidukoha idee tekkis?

Peeter Jalakas on inimene, tänu kellele me kõik siin oleme. Sellel kohal on kuus omanikku – Steve Heinlo, Ville Jehe, Indrek Unt, Peeter Jalakas, tema poeg Jaagup Jalakas ja Priit Juurmann. Mina olen kambas Priidu abikaasana.

Oleme vahel isekeskis arutanud, et meie F-hoone punt on nagu Ruja bänd. Igaüks on omaette värvikas isiksus ja rebib natuke oma suunas ning väljastpoolt vaadates võib tunduda, et selline kooslus ei saa toimida. Samas on tulemus niivõrd hea.

Mida öelda tagant tulijaile – kuidas teha inimsõbralikku toidukohta?

Tuleb ikka teha seda, mis endale meeldib. Siis tuleb hästi välja ka. Kui üritad olla keegi teine, siis ei õnnestu. Ja tuleb ise teha, samamoodi nagu meie siin – kõik osanikud on panustanud, ise kaasa mõelnud ja teinud just sellist kohta, nagu nad ise tahavad, et oleks olemas. Paindlik tuleb olla.

F-hoone pluss on see, et see võib muutuda öiseks diskosaaliks, pühapäevaseks pere-brunch’i kohaks, kus lapsed möllavad ringi, või presidendi kantselei jõulupeo kohaks.

Kas Põhja-Tallinnast on saamas uus Soho (New Yorgis Manhattanil asuv kunstnike ja loomeinimeste linnaosa)?

Muidugi on, parem veel! Meri, kesklinn, kõik need vanad puitasumid, midagi sellist pole kusagil maailmas.

Priit: Tallinn on Euroopa kontekstis väga unikaalne linn. Ise siin elades ei pruugi me kogu seda eripära tähele panna, aga sooviksin, et võimalikult paljud inimesed märkaksid seda. Sõidan ka ise iga päev mööda seda auklikku Telliskivi tänavat ja vannun, et kuradi linnavõim, kuidas ta ei suuda panustada infrasse, see on ju tema kohustus! Aga pole hullu – riik on noor, jõukust vähe, küll see ka tuleb. Võrreldes nii mõnegi riigiga, kes on iseseisev olnud pikemat aega kui Eesti, elame me ikka väga hästi.

Milline on teie jaoks eluterve elukeskkond?

Ma arvan, et Kalamaja ja Pelgulinn on seda kindlasti. Noore pere seisukohalt, kus lapsed on aktiivsed ja saavad ise liikuda, on linna lähedus määrav.

Elame Kalamajas ja vanem laps jalutab ise kümne minutiga vanalinna kooli. Mu laps näeb sel teekonnal reaalset elu – mitte emme ei sõiduta teda igale poole. Kui palju vabam on nende laste elu, kes saavad ise liikuda, saavad minna jala ühest kohast teise! Laps saab kogemuse tervest keskkonnast, kus ta elab, mitte ainult niipaljukest, kuipalju autoaknast näeb.

Ja mis meie jaoks eriti tähtis – sa ei pea passima tunde kusagil ummikutes ja viitma oma aega. Käisin Stockholmis elades vanalinnas koolis, seiklesin pärast kooli vanalinna tänavatel, sain omaette linnas olla.

Ei olnud trajektoori autouksest koduni ja vastupidi. Meie laps käib ka Balti jaamast läbi, näeb sealset elu oma rikkuses – joodikud ja narkarid, kes seal liiguvad, aga nad ongi ju olemas. Jah, mul on olnud perioode, kui Balti jaam ajab mind oksele – kellelegi ei meeldi pidev ohutunne, vedelevad süstlad jne. Hirmud on igal inimesel, aga need tuleb läbi elada ja nendele vastu seista. Samas sõidame kolmveerand tundi linnast välja ja olemegi maal, kus on kõik võimalused puhata ja looduses käia.

Oled kümme aastat Rootsis elanud – kas sa ei ole tahtnud valida seda turvaliselt toimivat riiki oma elukohaks?

Meil elasid siin tuttavad aasta aega Rootsis ja kui küsisin neilt, kuidas siis meeldis väga arenenud ja tolerantne ühiskond, olid nad täiesti šokeeritud, milline bürokraatia seal on! Nende kommentaar oli, et seal tehakse asju venitades ja vanamoeliselt puhtalt selle pärast, et alati on nii tehtud. Meie siin Eestis tahame teha asju kiirelt selleks, et asjad saaksid tehtud.

Olen ikka mingi põhjusega siia Eestisse sündinud. Mulle meeldib eesti keeles rääkida ja eesti keeles oma lastega suhelda. Samas oleme arutanud, et kui peaks tekkima vajadus kuskil mujal töötada, siis perega koos võiksime mingi aja kusagil mujal elada küll. Oleme oma elukorraldusega siin väga rahul – meil on huvitavad tööalased väljakutsed, oma kodu, lastel on head lasteaiad ja koolid, saame käia looduses. Me ei otsi äraminekuvõimalusi.

Priit: Yoko on elanud kümme aastat Rootsis ja aasta Inglismaal, mina olen elanud viis aastat Moskvas ja palju maailmas ringi sõitnud. Meie mõlema kindel veendumus on, et Eestis on ääretult hea elada. Väga paljud lähevad, et end tööalaselt paremini rakendada, oma karjääri kontekstis edasi liikuda, mingis vanuses on see väga okei, nii peabki olema. Aga pere ja väikeste lastega on kõige parem Eestis.

Mis võiks Eestis paremini olla?

Ettevõtlikkust võiks rohkem olla. Kardetakse seda, et turg on väike, et ei saa teha oma poekest või kohvikut, kuigi tahaks. Hästi paljud mõtlevad sellest, aga vähesed julgevad teoks teha. Samas – kui palju see turg seal Helsingis nüüd ikka suurem on? Ka konkurents on seal ju selle võrra suurem.

Mina leian, et head ideed tuleks ikka teoks teha. Nõukogude taak kumab meie haridussüsteemis läbi ja mõttemalli muutumine võtab kaua aega. Kui koolis on kogu aeg lastele õpetatud oma initsiatiivi mitte üles näitama, vaid meil on autoritaarne pähe õppimise süsteem, siis ei saagi inimestes olla piisavalt palju eneseusku ja ettevõtlikkust.

Käisime hiljuti Helsingis ja vaatasime, kui palju on seal juurde tulnud väikseid poekesi, kus inimene toob maale talle meeldivat brändi või toodab nišikaupa ja kombineerib seda väikese kohvikuga – tundub, et seal julgetakse teha rohkem.

Aga on ka positiivseid näiteid – minu väliseestlasest sõbranna Liina Viira toodab rahvariietest inspireeritud moeasju ja avas vanalinnas oma poekese. Lihtsalt tuli Eestisse ja hakkas tegema ja tal läheb väga hästi, nii majanduslikus kui ka enesetunde mõttes. Keegi ei uskunud, kui ta alustas – mis rent vanalinnas on ja kuidas sa konkureerid nende merevaigust nukukestega, aga ostetakse nii, et vähe pole.

Priit: Eestil on väga palju arenguruumi, see on üks põhjustest, miks siin on põnevam elada kui kusagil mujal. Omad agad ja miinused on igal pool.

Yoko, sinu puhul on huvitav, et oled elukutseline säilitaja: kultuuriväärtuste ametis säilitad Tallinna miljööväärtuslikke maju ja samal ajal säilitad oma isa Urmas Alenderi pärandit.

Nii on läinud jah. Isa pärandi teema on olnud mulle vältimatu teema, sisemine sund on seda hoida ja teistele kättesaadavaks teha. See on olnud ka moodus isa enda jaoks alles hoida ja teda oma lastele tutvustada.

Ka miljööväärtuslike majade teema on meile Priiduga väga südamelähedane, oma kodu ehitades oleme näinud, kuidas buumi ajal Kalamajas vanadele majadele ikka väga haiget tehti, neid sobimatul kujul ümber ehitati. Igast töökohast annab õigel hetkel palju õppida.

Päris arhitektina pole sa saanud kätt proovida?

Olen sattunud projektijuhtimise, inimeste motiveerimise ja asjade koordineerimise peale. Aga oleme kogu aeg selle teema sees, tegeleme arhitektuuriga iga päev, kas või oma kodu ehitades või tuttavatele nõu andes või linnaruumi tarbides.

Mida suurem on teadlikkuse aste, seda enam saad sa kätte infot ja osa linnaruumist. Olen hästi palju mõelnud, et meie haridussüsteem võiks pöörata rohkem tähelepanu sellele, et meie linnakoolides käivad lapsed oskaksid linnaruumi rohkem kasutada, teadvustada ja väärtustada. Siis ei hängitaks ehk ainult Viru keskuses, vaid leitaks muid ja põnevamaid kohti, kus käia.

Kuidas sa innustaksid praeguseid noori – kas tasub ajal, mil ehitatakse vähe, õppida arhitektiks?

Meil on tohutu suur elamufond, mis vajab kaasajastamist, kõik meie «mäed» ja miljööalad, suurem osa meie elamufondist on ju üsna vana. Rekonstrueerimist tasuks silmas pidada ja rohkem sellega tegeleda ka arhitektuurihariduses, sest rekonstrueerida on võimalik väga halvasti ja väga hästi.

Mina arvan, et arhitektuuriharidus on väga hea maailmavaateline ja laiapõhjaline haridus. Olen oma haridusega väga rahul. Peab ikka valima selle ala, mis sind isiksusena kõige rohkem edasi viib.

Kas muusika on sinust kui väga hea laulja tütrest laia kaarega mööda läinud, näeb sind kunagi üllatusena ka laval?

Muusika on mulle väga oluline, ega ma siis muidu muusikust abikaasat poleks võtnud. (Naerab.) Aga ma ise ei pea ennast laval välja elama, mulle meeldib muusikat kuulata – kuidas see heliseb kaasa mu peas ja südames.

Väiksena tahtsin lavastajaks saada ja see soov kummitab mind küll, üritan muudkui lavastada igasuguseid asju, kõiki oma tööprojekte võtan ka kui väikseid lavastusi. Aga staarina kusagil laulda – ma ei ole õnneks nii suure ego ja nii suure edevusega. Olen rohkem kahe jalaga maa peal.

Mis on kummaline, sest keskkond, kus sa oled kasvanud, on koosnenud just väga suurtest ja edevatest isiksustest.

Võib-olla olengi saanud siis selle tunde kätte, et see kõik on tühine, vaht. Nagu Priidu õde elutargalt ütleb, et võib küll osta lastele hulgi totraid mänguasju, siis nad saavad maast madalast aru, kui tühine see kõik on.

Oled eesti naisele lausa tubliduse võrdkuju – omandanud väikeste laste kõrvalt kõrghariduse, töötad mitmel rindel. Samas oled heitliku lapsepõlvega, suhteliselt omapäi kasvanud, nii et oli ju võimalus minna ka teist, halvemat teed. Kuidas sul õnnestus sellest pääseda?

Ütleme nii, et ka mina olen 15-aastasena Sõbra majas purjus peaga laua alla oksendanud. Aga õnneks on positiivne pool olnud minus kogu aeg tugevam. Ega nooruse tormid tuleb igaühel läbi elada. Õnneks on mu kõrval mees, kes on oluliselt tasakaalukama lapsepõlvega kui mina.

Meil mõlemal on olnud lapsepõlves olemas see, mida laps kõige rohkem vajab – tingimusteta armastus. Tuleb anda oma parim ja olla oma lastele eeskujuks. Lastel peavad olema raamid, mis muudavad nende elu turvalisemaks, aga nad peavad tundma, et saavad meile kõigest rääkida ja kõike küsida.

Kui tihti sa kodus Ruja plaadi peale paned?

Seda ikka juhtub. Vanaisa on mu laste jaoks teadlikult olemas olev. Nii muusika kui piltide kaudu üritan säilitada seda mälestust nende jaoks. Kõige tihemini suhtlemegi isa õe, tädi Siivi perega, kes on koos emaga olnud mulle väga suureks toeks laste hoidmisel. Just sellise toe olemasolu pärast julgesimegi nii palju lapsi saada.

Mis on laste lemmiklaul Ruja repertuaarist?

Vanemal pojal Kaarlil on konkurentsitult «Must ronk», Hertale meeldib «Rahu» – vaikusse, valgusse, puhtusse minna…

Priit: Ja muidugi «On õunal süda ja seemned seal sees» on laste hulgas kõva hitt. Sõnad on kõik peas.


Urmas Alenderist ja Rujast on ilmunud mitu raamatut. Millal sinu memuaarid ilmuvad?

Ma olin ikka nii väike, kui need asjad toimusid. Mul on isast katkendlikud lapsemälestused. Tajusin seda, kui tegin isast DVDd ja lugesin pärast temast ilmunud raamatut. Rääkisin Rein Rannapiga, kes ütles, et huvitav oli minu koostatud DVDd vaadata, kuna tema ei näinud isa viimasel perioodil.

Mina ei tea jälle midagi kogu tema tippajast, olin ju väike juntsu ja elasin oma juntsuelu. Teadvustatud analüüs on toimunud tagantjärele. Ütleme nii, et minu memuaare pigem ei tule.

Kuidas isa praegu sinu tegemistele vaataks? Oleks ta rahul?

Kui ta teaks, et ma olen praegu nii õnnelik nagu olen, siis ei tohiks tal pretensioone olla. Mille peale olen küll mõelnud ja mis mind vahel kurvaks teeb, on see, kui vaatan, kui palju rõõmu on praegu minu emal ja tädi Siivil mu lastest, siis isal oleks olnud ka kindlasti. Ta armastas väga lapsi.

Priit: Minul oleks sellise tütre üle küll ainult hea meel!


CV
Yoko Alender


Sündinud 13. juunil 1979 Tallinnas
Haridus
Tallinna 7. keskkool 1986–1989
Stockholmi Eesti kool 1989–1995
Södra Latini gümnaasium Stockholmis 1995–1999
Hugh Christie Technology College, Kent, Inglismaa 1996–1997
Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakond 1999–2009, arhitektuurimagister
Töö
2001– ... Eesti Budismi Instituut, vastutav sekretär, asutaja- ja juhatuse liige
2001–2004 Kultorg OÜ projektijuht, asutaja- ja juhatuse liige
2005–2006 ZiZi & YoYo OÜ arhitektuuri- ja produktsioonifirma, arhitekt-projektijuht, asutaja- ja juhatuse liige
2006–2007 Urbanmark OÜ, arhitekt-projektijuht
2008– ... Tallinna kultuuriväärtuste amet, miljööalade osakonna peaspetsialist
Abielus Priit Juurmanniga, poeg ja kaks tütart

Arvamus
Sven Grünberg
Budismi Instituudi direktor, helilooja.

Kui me koos Urmas Alenderiga 1982. aastal Hiiumaal ühe lauluvõistluse žüriis olime, kohtusime Yokoga esimest korda.

Ta oli siis kolmene tüdrukutirts, kelle terane olemine kohe silma hakkas. Mind pani imestama, kui hästi oskas Urmas oma lapsega suhelda ja teda arendada ning kui häid ja selgeid jälgi oli jätnud lapsele ebaharilikult asjalik suhtlemine täiskasvanutega.

Uuesti kohtusime Yokoga alles aastaid hiljem, kui Urmas oli traagiliselt lahkunud ja Yoko Rootsist kodumaale naasis. Millegipärast oli mul aastaid selline tunne, et me temaga veel kohtume ja et meil on mingeid olulisi asju ajada.

Ja nii on ka läinud.
Kui me koos Linnart Mälliga valmistasime ette dalai-laama teist visiiti Eestisse (2001), tuli Yoko meile abiks, et läbi viia liivamandala kogu keeruline protsess alates nelja munga majutusest ja sobiva koha leidmisest kuni lõpukontserdi organiseerimise ja vahepeal ka öise valvepidamiseni telgis, kuhu tugeva tuule tõttu kippus vihm sisse sadama. Ja kõige sellega sai Yoko (koos tollase kaasa Indrekuga) suurepäraselt hakkama.

Suurepäraselt on ta hakkama saanud ka nüüd juba kümme aastat tegutsenud Budismi Instituudi sekretärina, olles loomingulise, kuid samas analüütilise mõtlemisvõimega tegutseja, mitte targutaja, kel on praegusele ajale just mitte väga iseloomulik vastutustunne.

See õbluke ja tundlik naine on suutnud ära teha uskumatuid asju. Mitmed suured (kuni 50 inimesega) Budismi Instituudi ekspeditsioonid Indiasse, arhitektina EKA lõpetamine, väga populaarse kohviku loomine, kuid mis peatähtis – sünnitada kolm last, kellest, nagu ma väga loodan ja mõnevõrra ka juba näen, kasvavad sama arukad, helged ja säravad inimesed, nagu on seda Yoko.
Et meil vaid rohkem Yokosid oleks.

Tagasi üles