Lõpuks vaba: karske naise pihtimus

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

30-aastane Krista on endine alkoholisõltlane. Kümme aastat oma elust on ta raisanud n-ö pudelipõhja vaatamisele. Krista loo on ajakirjas Psühholoogia Sinule kirja pannud Marin Reinik. 

Kui Krista oli kolmeteistkümneaastane, suri ta ema ootamatult tema silme all südamerabandusse. 

Kaks aastat hiljem neiu armus ning aastase suhtlemise järel ka kihlus, kuid siis selgus, et mees on kiivalt armukade ja vägivaldne. «Peitsin verevalumeid ja lõhutud riideid ega rääkinud läbielatust kellelegi sõnakestki,» meenutab naine.

Täisealiseks saanuna tundis Krista, et suhe on muutunud talle liigahistavaks. Lahkuminek oli vägivaldne, palju ei puudunud tapmisest.

«Pärast lahkuminekut läksin sõpradega kruiisireisile. Juba esimene siider tundus tõeliselt hea. Alkohol tegi mu olemise lihtsalt suurepäraseks. Enesehinnang tõusis haripunkti,» meenutab ta. Pärast seda esimest raju kruiisi sai baarides, pubides ja ööklubides käimine Kristale rutiiniks.

19-aastaselt leidis neiu oma isa, kes oli ühtlasi ka tema parim sõber, surnuna saunast. Isa oli sooritanud enesetapu. «Pärast seda kaotasin eluisu ja hakkasin kangeid alkohoolseid jooke, peamiselt viina, tarvitama regulaarselt. Suitsiidimõtted, hirm ja paanika olid sagedased külalised. Elul ei olnud mingit tähtsust. Otsekui must loor oleks langenud kogu maailmale,» iseloomustab Krista toonast tundeelu.

23-aastaselt leidis ta korraliku mehe, asus teise linna elama, alustas ülikoolis ajalooõpinguid. Ta lõi oma pere, rajas kodu ning ka tööl sujus kõik kenasti.

Pärast teise lapse sündi väsis aga noor naine argirutiinist. Abikaasa haigestus tõsiselt ja vaatas üha sagedamini pudelisse ning kogu vastutus kodu, pere ja maja eest oli naise habrastel õlgadel. «Mina hakkasin esialgu tipsutama õhtuti, tarbisin peamiselt õlut ja siidrit. Kustusin tihti ka laste ees ära. Sõltuvus kasvas päev-päevalt, tarbitud kogused suurenesid, joogid muutusid kangemaks…»

Umbes aasta pärast oli Krista valmis tunnistama endale tõde – olen jõuetu, et võidelda alkoholismi vastu. Lõpuks sekkusid politseinikud ja sugulased ning Krista käis pikemat aega ka psühhoteraapias, mis aitas tal jalule tõusta.

Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule jaanuarinumbrist!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles