Seitse probleemi, mis näitavad väärarusaamu vägistamise kohta

Foto: SCANPIX

Meediakriitik ja feminist Soraya Chemaly kirjutas, et «vägistamiskultuur» on tänapäeval liigagi tavapärane.

Seksuaalne vägivald käib ülekaalukalt tüdrukute ja naiste kahjuks, kuid paraku pole ka väiksemad lapsed alati kaitstud, vahendas huffingtonpost.com Seda õigustatakse, talutakse, ignoreeritakse ja muudetakse tavaliseks läbi käitumise, tavade ja meedia.

Vägistamise üle tehakse väga palju nalja. On olemas näiteks arvutimäng RapeLay, milles saab kehastuda vägistajaks, Facebookis on kahtlase sisuga lehti, sellest lauldakse poplauludes ja muudki. Ühendriikides koostas Vermonti ülikooli fraktsioon küsitluse «Keda sina vägistaksid?».

Kõik see näitab, kui jaburalt tavapärane nähtus see on. Soraya Chemaly sõnul peaks ühiskond tervikuna tegelema probleemiga veidi paremini. Ta tõi välja punkte, mis vajaksid süvenemist.

1. Vägistamisjuhtumite arvukuse puhul liialdustesse uskumine

2002. aastal koostati tudengite seas uuring, mis näitas, et nii mehed kui naised usuvad, et 50 protsenti vägistamissüüdistustest on valetatud. FBI sõnul võivad aga kõigest 1-2 protsenti süüdistustest osutuda põhjendamatuteks.

Meedia puhub sageli valesüüdistuse väljatulekul selle nii suureks, et see jätab vale arusaama kogu probleemist. Tegelikult on hulga rohkem neid naisi, kes varjavad seda, mis nendega juhtus, kui neid, kes valetavad, et midagi juhtus.

2. Vägistamist portreteeritakse peamiselt kui vägivaldset ja heteroseksuaalset

Selle müüdi all kannatavad kõige rohkem poisid. Detsembris avaldati ühe uuringu tulemusi, mis näitas, et poisse vägistatakse kaks korda tõenäolisemalt kui tüdrukuid. 28 protsenti meesohvritest tunnistas, et intsident juhtus, kui ta oli vanuses 6- 10 aastat.

Samas vanade tüdrukute seas juhtus seda 12 protsendil. Siiski, naiste puhul ei toimu numbrites langustrendi ohvrite vananemisel. Stereotüüpne mõtlemine ja seksism ei lase inimestel mõista, et ohvriks võib olla kes tahes.

3. Räägitakse sellest, kuidas naised vägistavad mehi, nagu see oleks täpselt samaväärne

See, et naisi kontrollitakse suurema seksuaalse ja koduvägivallaga ei tähenda, et rünnakuid ja vägivalda kannatanud mehed oleksid vähemolulised või et nendega juhtunu ei ole nii kohutav.

Oluline on siin aga see, et iga kord, kui tehakse juttu naisohvritest, siis ei ole mõtet tuua näiteid vägistajatest naistest, kes on siiski äärmiselt erandlikud nähtused.

Uuringud on näidanud, et meessoost vägistamisohvreid on 1-2 protsenti, kuid naissoost lausa 20 protsenti. Seega jäävad sinna 1-2 protsendi meeste hulka ka need, keda on vägistanud naissoost isik.

4. Tüdrukutele, aga mitte poistele vägistamise ennetamise õpetamine

Mõistab naise seda või mitte, kuid tal on ilmselt omad nipid, kuidas vältida vägivalda. Siiski ei muuda olukorda enne miski, kui mehed ei õpi kaastunnet, ei takista agressiivset sõpra või ei aita ohu korral sõbrannat või sugulast.

5. Ohvrite süüdistamine ja häbistamine

«Ta ise noris seda»
«Ta oli purjus»
«Kas nägid, mis tal seljas oli?»

Ilmselgelt peavad ka naised hoolitsema oma turvalisuse eest, kuid poisid ja mehed peavad mõistma, et mitte miski ei õigusta vägistamist. Olgu naine väga paljastavalt riides ja purjus, siiski peab ta vahekorraks andma oma nõusoleku.

6. Kahetsuseta väärkohtlejaid ja vägistajaid ei mõisteta piisavalt selgelt ja häälekalt hukka

Inimesed kipuvad kurjategijaid kaitsma, autasustama ja ülistama, kui nad on kuulsad meelelahutajad või avaliku elu tegelased. Kui paljud maksavad kinoraha, et näha näitlemas Mel Gibsonit või nautida Roman Polanski filme? Paljud maksavad peale, et kuulata Chris Browni?

Andes eeskuju oma lastele, et me ignoreerime tuntud meeste vägivaldsust, õpetame neilegi seda, et see on normaalne.

7. «Ma ei vägista ja ma ei tunne ühtegi vägistajat»

Mehed ei peagi tundma end kollektiivselt vastutavana seksuaalkurjategijate ees, kuid nad ei tohiks ka koheselt muutuda kaitsvaks, ründavaks, isiklikuks ja pöörata probleemi naljaks, kui vägistamisteema esile tuleb.

Mehed peaksid olema vihased, kuid mitte feministide ja nende peale, kes vägistajatest juttu teevad, vaid selle ühiskonna peale, mis on loonud neist illusiooni kui agressiivse ja kontrolli ihaldav sugupool, kes ei suuda oma sugutungi ohjeldada.

Kui vägistamist peetakse üldiselt naiste teemaks, on see Soraya Chemaly sõnul siiski meeste probleem. Pelgalt statistika põhjal saab öelda, et vaid mehed saavad peatada vägistamise.

Vägistajad saavad sellest vaid julgustust edasitegutsemiseks, kui me neid ignoreerime, tõlgendame probleemi valesti, alahindame teemat ja kahtleme toimunus. Ehk tuleb kunagi ka aeg, mil vägistamine ei ole tavapärane elu osa.