Eestis välja kuulutatud eriolukorra tõttu suleti kõik koolid ning lapsevanemad seisid uue ja harjumatu väljakutse ees: kuidas erakordsetes oludes hakkama saada veel koduõppega? Esimene nädal on läbi saanud ning vanemad tunnistavad, et väljakutse oli tõsine, teinekord ahastusse ajavgi. Mõni aga naudib olukorda ja on leidnud enda pere jaoks töötavad lahendused.

Katrin: «Meil on väike külakool. Õppida on normaalselt, lapsed hakkavad õppima umbes kell 9 hommikul ja õpivad umbes kaks tundi, seitsmenda klassi laps veidi rohkem. Kui jääme hätta, siis saab teha õpetajale videokõne fb ning mure saab lahendatud. Oleme väga rahul!»

Maarika: «Õpetaja seisukohast vaadates on kõige suurem murekoht online tunnid, kuna õpilased ei oska neis käituda. Näiteks on neil mikrofon väljas, nad ei saa aru, et rääkida tuleb ükshaaval ja ainult ainekohast juttu – vaene õpetaja! Ülesanded on aga lahendatavad ning õpetajad vastutulelikud. Kehalise kasvatuse õpetaja käsib ka vanemad kaasata, see on eriti tore. Vanemana ei saa ma hetkel kodus tööd teha, on time managment, aga järgmisel nädalal oleme juba targemad.»

Leelo: «Esimene nädal kodus õppel.... Algus oli hirmutav – kuidas ja mis kell –, esmaspäeval algas eKooli ja Stuudiumi ummikuga. Aga see lahenes kiirelt, seejärel suutis laps Matetalgud tegemata jätta. Aga tegi kohusetundest teisipäeval koheselt ära. Teisipäeval esimene «kas saame hakkama» paanika möödus, sest mina keskendusin töö tegemisele ja õhtuks suutsin välja mõelda toimiva päevikupidamise vormi. Laps nimelt on 150 km kaugusel Eestimaa metsade ja küngaste keskel Lõuna-Eestis. Aga tänaseks oleme ellu jäänud ja edasi saab minna vaid oma plaani järgi. Päevaplaani kui sellist ma ei koostanud. Pigem rõhutan hommikul, mis on päeval esmatähtsad toimingud. Aga kindlasti annab kogemus juurde teadmise, kui keeruline on õpetajaamet. Suur aitäh kõigile pedagoogidele, et nad kohanesid eriolukorraga.»

Minu laps ei ole geenius, aga ta ei ole ka loll. Ülesanded ei ole tema jaoks keerulised, aga neid on lihtsalt liiga palju.

Katrin: «Mul on kolm last, kaks käivad seitsmendas ja üks kuuendas klassis. Lapsed toimetavad kodus, mul on veel õnn kontoris käia. Esimesel päeval oli kerge paanikaosakond, seda just «tänu» eKooli maasolekule. Ka oli neile algul teada, et tunnid toimuvad tunniplaani alusel ning mõned õpetajad juba olid eKooli üles pannud väga ranged ajapiirangud tööde esitamiseks (reaalselt 45 minutit, «start» ja «finiš» stopperiga). Ja mitte, et nad oleks siis sel ajal online’is õpetajaga kohtunud, vaid pidid juba erinevatesse keskondadesse üles laotud ülesandeid täitma. Sellest tulenevalt olid esmaspäev ja teisipäev suhteliselt sõjakad ja «kes ees, see mees» meeleolus.

Õnneks on koolis regulaarsed e-õppepäevad ning seetõttu on osa keskkondi tuttavad ning lapsed ei pidanud aega kulutama endale kasutajakonto loomise või keskkonnaga tutvumise peale. Kolmapäevaks õppisid kõik juba üksteisega arvestama, arvuteid jagama ning teinetest rohkem aitama kui segama. Positiivne nähtus oli veel see, et kuna kõik on seni neli-viis korda nädalas trennides käinud, siis andis üsna kiirelt tunda liikumispuudus ja nad täiesti iseseisvalt viisid sisse tubased kavad ja igapäevase õuesliikumise. Ning ka külmiku ette pole keegi õhtuks nälga surnud. Mulle on see aeg andnud põhjust järjekordselt oma laste üle uhke olla.»

Diana: «Mul on kolm last, üks on aasta ja kaheksa kuune, teised kuue- ja kaheksa-aastased. Seni on ülesannete kogus ja juhendamine olnud väga mõistlikud, jõudumööda muidugi mõtlen ka kaasa. Meil ei tööta kindel päevaplaan, vaid peame paindlikud olema: kui on näha, et eemalt tuleb pilv, aga hetkel päike, siis käppelt õue päikest nautima. Lapsele sobib ka nii paremini – mõni ülesanne, mis hommikul sai nurka visatud, tuleb õhtul ludinal ja rõõmuga. Raskeim ongi see, et väikesed saavad mängida samal ajal, kui suurem tubli koolilaps on.»

Günter: «Kogemus iseenesest on huvitav küll, aga koolipoolsed lahendused ja valmisolek, just digipädevuse koha pealt, annavad tunda. Mul näiteks on kahe koolilapse (II ja IV klass) ja ühe eelkooliealisega kohati küllaltki keeruline. Nende kõrvalt on veel vaja kaugtööd teha ja lisaks ka õhtused kodused toimetamised.

Põhiprobleemiks on muidugi laste enda tähelepanematus. Loetakse mingi osa ülesandest ära, lõpp jäetakse lugemata ja hiljem tuleb välja, et poolikult tehtud. Samas isiklikult leian seda, et mitme ülesande lisamine ühte pika joruna tekstikasti ei olegi mõistlik variant, kuid eKoolil kahjuks ei ole võimalik ühe ülesande alla alamülesandeid lisada, kuhu linnukesi ette vedada.

eKool ei ole õpikeskkond, eKool on päevik. Mul endal on ka juba keeruline järgida, et mis ülesanded kus on ja mis on tehtud ja mida vaja teha. Isiklikult leian seda, et näiteks väga hea variant oleks, kui õpetaja saaks kas või korra iga päeva alguses võtta kõik õpilased videosilla külge (kellel võimalik) ning selgitada üle päeva õppimised. Samuti võiks olla õpilastel vahetu kontakt (jututuba, audiokonverents vms), kus saaksid üksteisega nõu pidada. Jah, vanema poisi puhul on õpetaja võtnud selleks kasutusele Messengeri, aga kuna lapsel puudub nutitelefon, siis kontot luua ei saa. Samuti leian seda, et Messenger ei ole korrektne töövahend selliseks tööks. Kui koolide juhatus suudaks nüüd ennast kokku võtta ning võtta koolides kasutusele e-õpikeskkonnad, siis see teeks asju kindlasti lihtsamaks. Mina leian seda, et distantsõppel peaks põhitoetaja roll olema ikkagi õpetaja, mitte lapsevanemal. Koduõppega on teine teema.»

Inga: «Põhikooli lõpuklassi laps ja tema klassikaaslased tulevad iseseisvalt hästi toime. Ülesandeid on mõõdukalt, enamasti kahe-kolme tunniga tehtud, mõned asjad nädala peale ette tehtud. Nii et hommikuti saab veidi kauem magada, pärastlõunal-õhtul ka õue ja Minecrafti rohkem kui muidu. Tundub väga mõistlik, et kool ei sunni tegutsema tunniplaani järgi: tähtajad on järgmiseks päevaks või mitu päeva ette, lapsed saavad oma rütmis tegutseda, ise planeerida.

Samuti on mõistlik, et ülesanded on mitmekesised: individuaalseid, rühmas, väikesi uurimisülesandeid, lugemist. Mõnest õpetajast, kes teadaolevalt digivaenulik, ei ole veel midagi kuulnud! Stuudium ja Google Classroom on sujuvas kasutuses tänu haridustehnoloogist klassijuhatajale. Ja mis kõige tähtsam: ei ole varasemat igapäevast nurinat, et see või teine tund oli koolis täisti mõttetu passimine ja midagi ei toimunud! Soovin jõudu kõigile väiksemate ja rohkemate lastega peredele! Müts maha üliproffide, kohanemisvõimeliste ja pühendunud õpetajate ees!»

Kristi: «Mina olen ausalt öeldes hullumas. Laps käib esimeses klassis ja tal on kaks viie-aastast õde. Ise pean kodust tööd tegema ja samal ajal lapsele õpetajat mängima. Lühidalt öeldes: meile antakse umbes 15 ülesannet, igale peaks kuluma kõige rohkem 25 minutit ja öeldakse, et see on tehtav kolme-nelja tunniga. Matemaatiliselt nagu minu arust juba ei klapi, aga see selleks. Koolis ilmselt ongi võimalik, sest seal pole nii palju segajaid kui kodus ja motivatsioon õppimiseks on kõrgem.

Kodus aga on nii, et laps teeb ülesannet, tekib küsimus, tuleb minu juurde, mina ütlen «Oota, ma kohe aitan», sest mul on tööasjades vaja lause ära lõpetada või mingit kriitilist asja lahendada või siis on üldse koosolek ja ma pean kuulama, mida mulle räägitakse. Möödub paar minutit, mis lapse jaoks on raisatud aeg ja siis saan ma teda aidata. Läheb laps tagasi oma kooliasju tegema, jooksevad õed tema juurde uurima, mida ta teeb ja mina märkan paari minuti pärast, et koolis käiv laps seletab väiksematele oma ülesannet, selle asemel, et seda lahendada. Jälle paar minutit raisatud. Ja nii iga ülesande juures. Ma üritan ka tagada seda, et õpitu meelde jääks ja sellest aru saadaks, et ta ei teeks ülesandeid lihtsalt ära ilma süvenemata ainult selleks, et tehtud saaks.

Mu oma töö on ripakil, laps ülesandeid tehtud ei jõua. Minu süda valutab, et me oleme saamatud ja kool ei suuda kuidagi mulle õpetada, kuidas peaks olema võimalik kõik ülesanded õigeaegselt ära teha. Jah, minu laps ei ole geenius, kes kohe lennult kõike haaraks. Ka ei taha ta üksi enda toas õppida, ta tahab tagasisidet ja tuge – kinnitust, et ta on õigesti teinud. Aga ta pole ka loll. Ülesanded ei ole tema jaoks keerulised, neid on lihtsalt liiga palju.

Ma olen väga rahul selle tööga, mida õpetajad teevad koolis, ma lihtsalt ei suuda nende rolli täita samas mahus, sest mul pole vastavat väljaõpet ja kodus karantiinis olles on kohustusi palju rohkem, kui vaid laste õpetamine.»

Kersti: «Meil sujus väga hästi. Kodus on 4. klass ja 9. klass pluss kaks täiskasvanut kodukontoris. Valmistuma hakkasime kohe reedel, kui tuli info, et distantsõppele üleminek. Jagasime ära arvutid ja ekraanid, tõime kontorist vajalikku riistvara juurde. Igaüks sai oma töökoha, minu töölaud on 4. klassi lapse kõrval. Ta on tubli, aga kõik on sujuvam, kui kontroll istub lähedal.

Ennetasin esmaspäeva hommikust eKooli kokkujooksmist, kuna suur hulk kasutajaid soovib tõenäoliselt korraga sisse saada. Kopeerisin pühapäeva õhtul kõik esmaspäeva ülesanded kokku, kummalegi lapsele sai oma to do list, kus tunniplaani järgi ainete kaupa ülesanded. Kell 9 helises koolikell, selle mõtles välja neljandik ise. Tund kestab 40 minutit, vahetund 10 minutit. Märku annab kell (timer-tab.com), distsiplineerib väga hästi piiratud aja jooksulk keskenduma. Kell pool 11 on puuviljasnäki paus, kell 13 on kooskokkamisega lõuna. Kui tunni ajal jäi midagi tegemata (näiteks ingl k sõnu peaks kordama, aga ema on tööl või opiq.ee link ei avane), siis need teeb pärast õueskäimist nö kodutööna.

Kui lõuna saab söödud, siis neljandik teeb tunniajase tiiru rattaga. Üheksandikul on palavik ja hetkel õues ei käi. Pärast seda teeb neljandik kodutööd, loeb, mängib. Kokkulepe on, et viieni on kodus vaikus, sest vanemad on tööl.

Lõbus tund oli tunniplaanis olev tants. Youtube’i videolt õppis laps polka ja õpetas mullegi – üksi ju polkat ei tee! Üle sai elatud ka mõlemal lapsel kontrolltöö. Tehnilised viperused, aga eks olukord ongi uus. Järgmine töö läheb juba ladusamalt.

Loodusesse suunavaid ülesandeid võiks rohkem olla, liikumist soodustavaid samuti. Magama lähevad ikka õigel ajal, nagu ka kooliajal. Äratus on kell 8 vaidlusteta. See eKoolist eelmisel õhtul tööde nimekirja kokku kopeerimine järgmise päeva jaoks, nn to do list, toimib neljandikuga edasi. Üheksandik saab iseseisvalt hakkama. Olen väga rahul ja soovin õpetajatele vastupidamist!»

Ema ja õpetaja Ewe-Ly: minule meeldib koduõpe!

«Olen ühe 6-aastase tüdruku ema, kes käib juba koolis. Ja ma olen kehalise kasvatuse õpetaja väikses Lõuna-Eesti koolis, lisaks liikumisõpetaja samas lasteaias ning ka veel lastejooga ja  laste tantsuringi juhendaja erinevates koolides kui ka lasteaias.

Kui tuli teade, et esmaspäevast kõik koolid kinni ja ka lasteaias huvitegevust ei toimu, suhtusin ma sellese rahulikult ja just nii rahulikult on ka see esimene nädal möödunud. Nädal on olnud tore, nii lapsega õppides kui ka aega veetes, õpetades talle uusi asju mida ta veel ei teadnud sest praegu on aega. Õppimist on olnud parajalt, suhtlus õpetajaga on toiminud ja ka tööasjad toimivad. Olen oma kehalise kasvatuse tundide jaoks teinud liikumisvideoid ning lastega ja kolleegidega jooksvalt suhelnud. Juba ongi mõttes uued ideed, mida saaks veel teha ja loodame, et uus nädal läheb sama mõnusalt. Ainuke asi, mis paneb mõtlema ja veel uusi lahendusi otsima, on lapse energiatase! Oleme teadlikult vältinud kontakti inimestega juba eelmisest reedest ja ehk see ööd ja päevad emaga annab liigset energiat. Õhtuks tuleb koju ka elukaaslane ja ka tema ei saa aru, mis toimub, sest laps on tõesti ülevoolavalt õnnelik ja rõõmus. Mina ka isiklikul olen selle nädalaga saanud targemaks ja arenenud.

Minu positiivse kogemuse on taganud kindlasti see, et rääkisin lapsega juba esmaspäeva hommikul, et ka minul on vaja tööd teha ja selleks ajaks peab ta leidma ise tegevust. Olen teda ka õpetanud, kui tähtsad on kohustused ja lubadustest ja kellaaegadest kinnipidamine, lisaks sellele on lapse sooviks õppida uusi asju.»

Kristi: «Laps esimeses klassis... Õpetaja on supertoetav: kell 10-12 võib telefonitsi abi küsida, 12-13.30 on vastamised telefonitsi (igapäev viis last, iga laps 15 minutit). Küsiti, kas on vaja koolilõunat lapsele organiseerida ja neile, kel arvuteid pole, organiseeriti ka lahendused. Väga kiftilt kõik organiseeritud. Meie oleme väga rahul ja äge kogemus. Mõnel päeval saab kiirelt asjad tehtud, aga mõni päev läheb kaua kaua. Õpetaja on korraldanud ka igapäev kuni tund aega õueõpet ja ajab lapse värske õhu kätte.. Minu meelest on see igati okei. On olnud väga põnev ja ise jõuan kodukontoris tööd ka teha, pole probleemi olnud ja pigem naudime.»

Kristel: «Laps on kuuendas klassis ja väiksem laps nelja-aastane. Töötame mehega samuti kodust. Mehel on töökoormus vähenenud, mina olen endiselt 100 protsenti koormatud (IT-valdkond). Olukord on kaootiline.

Väiksem laps vajab tähelepanu (ehk segab nii venda õppimisel kui ka emmet-issit kaugtööga), aga õppida on palju. Tundides tehtavad ülesanded, uued teemad iseseisvalt selgeks teha, kodutööd. Ma näen, et õpetajate poolt on õppimise tempo põhimõtteliselt sama, mis enne, aga kodus õppimine võtab rohkem aega.

Sisuliselt toimetab laps pikad päevad kooliteemadega. Ei ole hetkel ka kehalise kasvatuse tundide või treeningutega üldse tegelenud, aga värske õhu kätte välja peaks ju ka vahepeal saama.

Samuti ei saa meie - lapsevanemad - väga päeva jooksul aidata, sest endal töö teha/väiksema lapsega tegeleda. Õpetajad kirjutavad kõik erinõudmisi või variante, kuidas õppimist läbi viia (erinevad keskkonnad/programmid/kontod; erinevad viisid, kuidas kodutöid esitada). Tunnen puudust reaalsest õpetaja õpetamisest. Kahjuks pole ühtegi «tundi» üle Skype’i toimunud.

Mina pooldaks, et laste käesolev õppeaasta kestaks pikemalt, koduõppel olles oleks siis natukene vähem teha. Kui lapsed maikuuski kooli tagasi saaks, siis võiks ju veel materjale koos õpetajaga korrata ja kinnistada. Praegu toob kodune õpe välja väga selgelt digiõppe nõrgad kohad. Digiõppepäevad peaksid siit hetkest alates olema kohustuslikud kõikides koolides (kui naaseme tagasi tavarutiini). Koolid ja lapsed ja lapsevanemad peaksid olema rohkem valmis digiõppeks/kaugõppeks. Hetkel teeb iga aineõpetaja nii, nagu ise heaks arvab, aga lapse laual kogunevad need erinevad nõuded kokku ja proovi siis nende kõigiga jooksvalt arvestada ja jätkuvalt tubli õpilane olla.»

Rain: «Ma olen olnud see nädal koos venna perega, kokku meil siin viis koolilast, lisaks kaks lasteaiaealist. Kogemus on, et jube palju oleneb lapsest, millised rutiinid tal on varem juba olnud, kas on olnud harjumus isesiesvat tööd teha või mitte, ja siis käib võitlus, mõne lapsega üldse mitte, aga mõnega vaidleme hullult, sest ta ei saa aru, miks ta peab neid asju tegema jne, et koolitunde ei ole ju, miks peaks õppima. Õppimiseks on lihtsamad lahendused paremad, kus ei pea liituma, näiteks meil kõik õpivad Taskutarka (www.taskutark.ee). Meil on nii, et neljast vanemast kaks on tööl ja kaks teevad kodus tööd vahetustega.

Kõige keerulisem on 10. klassi lapsega, kes üldse ei õpi ja kui õppimisest juttu tuleb, siis ta marsib minema, ütleb, et ise teab, mida teeb. Minu vanem on 9. klassis, ta tahab 10. klassis paremasse kooli saada, seega õpib ise palju juurde.

Üldiselt on nüüd ikka laste ja vanemate suhted tõsiselt proovil ja ilmselt tülisidki rohkem kui tavaliselt. Samas siis hindad rohkem õpetajate igapäevast tööd, nad peavad iga päev 30 lapsega toime tulema, vahel rohkemategagi. Ma kardan samas, et esimene nädal on õhinat ja tublidust rohkem – vanemad veel jaksavad ja püüavad, aga pikemas plaanis ilmselt osavõtt laste poolt langeb ja vanemate entusiasm ka, aga loodame parimat. Praegu on ka ilmselt õpetaja ja lapsevanema koostöö olulisem kui kunagi varem.»

Mari: «Lapsed 5. ja 7. klass. Olen hulluks minemas. Oleme õppinud iga päev hommikust õhtuni. Palju on pisaraid. Enda tööd ja ülikooli asju olen saanud teha täpselt 0 minutit. Õpetasin liigmurde, tõenäosusteooriat ja statistilise keskmise arvutamist uue teemana. Ei tea, kas hullumajja lubatakse veel sisse või pole seal enam kohti?»