Kes saab diivanil lõsutades töötada ja kes mitte?

FOTO: Shutterstock

Eriolukorra tõttu on paljud tööandjad saatnud oma töötajad kodukontoritesse kaugtööd tegema. Kui levinud on seni olnud kaugtöö Eesti ettevõtetes ja asutustes? Kellel on seda lihtsam korraldada ning millistes sektorites on see keeruline või võimatu?

Tööjõu-uuringu andmetel on kaugtöö tegemine eelmisel kümnendil jõudsalt kasvanud. Aastal 2010 oli kaugtöö tegijaid 46 200, kuid eelmisel aastal oli neid peaaegu kolm korda rohkem (123 300). Seega oli eelmisel aastal ligi viiendikul hõivatutest olemas kaugtöö kogemus. Eriti kiires tempos on kaugtöö tegijate hulk suurenenud viimasel viiel aastal, tõdeb statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra statistikablogis.

FOTO: Statistikablogi

Kaugtöö tegijate hulgas oli kümnendi alguses rohkem mehi, aga viimasel aastal on naisi ja mehi peaaegu võrdselt. Vanuselised käärid on aga väga suured. Kaugtöö tegijaid on 25–44-aastaste hõivatute seas 24%, kuid tunduvalt vähem on neid 15–24- ja üle 44-aastaste hulgas.

Piirkonniti on kaugtöö tegijaid kõige rohkem Harju, Hiiu ja Tartu maakonnas ning kõige vähem Ida-Viru maakonnas.

Mis sektorites ja ametialadel on kaugtöö rohkem levinud?

Tegevusaladest ületab kõiki teisi info ja side tegevusala, kus kaugtööd tegi eelmisel aastal üle poole kõigist hõivatutest. Sellele järgnevad kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus ning finants- ja kindlustustegevus, kus kaugtöö tegijaid oli üle 40% kõigist sama tegevusala hõivatutest. Ligi 30% on kaugtöö tegijate osatähtsus avaliku halduse ja riigikaitse ning kinnisvaraga seotud tegevusaladel.

Kõige keerulisem on kaugtööd teha töötlevas tööstuses, majutuses ja toitlustuses ning tervishoiu ja sotsiaalhoolekande tegevusaladel, kus kaugtöö tegijaid jääb alla 10% kõigist hõivatutest.

FOTO: Statistikablogi

Kõigist kaugtöö tegijatest 42% töötavad joonisel välja toodud tegevusaladel.