LUGEJAMÄNG ⟩ Mari meenutab: kõndisin terve oma teismeea salvrätikud kinganinas

Pilt on illustratiivne.

FOTO: Shutterstock

Moesaavutaja lugejamängu raames kirjutab meile Mari, kes meenutab elukestva romaani algust koos pilkupüüdvate jalanõudega.

Mäletan selgelt oma esimesi unelmate kingi - silmapaistvad platvormkingad.

Oleme terve elu armastanud perega teha üksteisele natukene kummalisi kingitusi - alates nahkvestist ja lõpetades elektrilise konserviavajaga. Kui ma olin 13-aastane, tuli isa kord koju uue kingapaariga. Need kingad olid sel hetkel kõige kuumem trend - suure paksu kummist roomiktallaga nahkkingad.

Kuna peres oli mitu last, siis pidime välja selgitama, kellele kingad kõige paremini jalga sobivad. Minu õde oli õpetaja ning armastas kanda kontorikostüüme. Kingitud kingad ei olnud tema maitse järgi ning ta keeldus neid kandmast. Mulle aga meeldisid need kingad väga.

Kuigi kingad olid minu jalanumbrist umbes kolm numbrit suuremad, tegin need endale sokkide ja salvrätikute abil parajamaks. Panin need kinganinadesse ning käisin niimoodi paar aastat. Need tõesti olid moekad! Elasin sel ajal Harju-Kosel, kus moodne riietus oli väga oluline, kui soovisid mõnesse lahedasse gruppi kuuluda. Nende kingadega olin automaatselt üle kooli tüdruk.

Isale meeldis väga, et platvormid endale võtsin. Kui õde saatis mulle aastaid hiljem ühe pildi, kus juhuslikult kõnealust kingapaari kandsin, küsis ta ehmatusega: «Mis kingad sul jalas on?» Kui küsisin, et kas ta ei mäleta, et need kingiti talle, siis vastas õde naerdes: «Issand kui õudsad!»

Pärast seda kingapaari soetasin endale Adidase tossud. Kogusin raha, sõitsin liinibussiga Tallinna ja ostsin uued tossud. Ja need olid jälle kolm numbrit suuremad, sest valikut lihtsalt ei olnud. Kuna olin juba harjunud käima nii, et salvrätikud on kinganinas, siis polnud mul probleemi ka niimoodi edasi käia. Võib öelda, et käisin terve oma teismeea veidi suuremate kingadega.