:format(webp)/nginx/o/2020/03/12/13004562t1h7478.jpg)
Koroonaviiruse COVID-19 pandeemia tekitab vähemal või suuremal määral segadust ja hirmu kõigis inimestes. Lastel on täiskasvanutest veelgi keerukam toimuvat mõtestada ja tõest infot väärast eristada. Vanemate ülesanne on oma lapsi selles aidata.
Koroonaviiruse COVID-19 pandeemia tekitab vähemal või suuremal määral segadust ja hirmu kõigis inimestes. Lastel on täiskasvanutest veelgi keerukam toimuvat mõtestada ja tõest infot väärast eristada. Vanemate ülesanne on oma lapsi selles aidata.
Innove Rajaleidja psühholoogid Birgit Tito ja Evelin Tael ning psühholoogia peaspetsialist Katri Viitpoom annavad praktilist nõu, kuidas lapsega koroonaviirusest rääkida.
Oluline on mitte tekitada hirmu ja paanikat, vaid rõhutada oma vestlustes ja hoiakutes seda, mida kõik inimesed saavad teha selleks, et mitte nakatuda ega teisi nakatada.
1.–.3 klassi ja nooremad lapsed vajavad lihtsat ja lühikest infot. Koroonaviirusega seotud faktide tasakaalustamiseks võib neile selgitada, et täiskasvanud nii kodus kui ka koolis näevad palju vaeva, et lastel oleks seal turvaline, ning hoolitsevad laste eest, kui nad haigeks jääma peaksid. Lapse tähelepanu peaks juhtima sellele, kui tähtis on praegu eriti hoolikalt käsi pesta.
4.–6. klasside lapsed võivad küsida rohkem küsimusi, nagu mis siis juhtub, kui koroonaviirus jõuab nende kooli, trenni, huviringi. Laps võib vajada täiskasvanu abi, et eristada reaalsust katastroofifantaasiast ja kuulujuttudest. Sobilik on lapsega arutada koolis ja kogukonnas rakendatud viiside üle, et viiruse levikut takistada.
7.–9. klasside ja vanemad lapsed olulist teema lihtsustamist enam ei vaja. Sellises vanuses laps on valmis koroonaviiruse-alaste faktiteadmistega kursis olemiseks, sest piisavate selgete teadmiste korral tunnevad nad olukorra üle suuremat kontrolli, mis tekitab turvatunnet.