Kolumn ⟩ Heidi Ruul: miks mul ei võiks olla diivanikaunistusest mees?

FOTO: Shutterstock

Mul on probleem. Üks seda sorti probleem, mida ma kohe üldse kunagi tekkimas ei näinud. Nimelt olen ma harjunud kõike ise tegema ja seda alati omas tempos. Nüüd on mu kõrval aga keegi, kes tahab vahetpidamata aidata. Ehk et miks minu mees ei võiks ometi olla pisut rohkem diivanikaunistus ja pisut vähem aktivist-tornaado?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Minu klassikaline elu siiani: ärkan hommikul üles ja tegelen enne lapse ärkamist aktiivselt kohvi manustamise ja meilindusega. Laps ärkab, siis on vaja kolm-neli tundi täiesti tema päralt olla. Kui ta lõunaund magama läheb, tegelen köögitoimetustega ja jätkan rügamist. Paar tundi hiljem on tirts jälle üleval ja nõuab kogu tähelepanu endale. Pole küsimustki: seda peab see armas olevus ka saama! Kuidagi nikerdan ma tema kõrvalt valmis õhtusöögi ja ülejäänud toimetustega ootan, kuni ta uuesti magama läheb. Siis on mul aega tegeleda pesumajandusega, koristamisega ja veelkord — töötamisega.

Nüüd on kõik aga hoopis teisiti! Hommik algab umbes samamoodi, aga köögitoimetusteni ma ei jõuagi, sest lugupeetud härra jõuab need enda hommikukohvi kõrvalt ära teha. Mul ju oli see plaanis! Jumala eest, ma saan sellega hakkama, joo rahus kohvi, palun! Siis jõuab ta enamasti vahepeal ka poodi ja pole harvad juhused, kui ta ka õhtusöögi valmistamise enda kanda võtab. Mängleva kergusega koristab ta samal ajal loomulikult ka uuesti köögi ära. Ja paneb pesu pesema. Ja kuivama. Prügi viib ka välja. Juudas, noh!