Aleksandr Popov. Ehk mõtleks hetke, enne kui hakkame õpetajaid ühismeedias räigelt häbiposti lööma?

Aleksandr Popov

FOTO: Martin Lazarev

Kui malbe olekuga õpetaja Laur hingerahustuseks viiulimängu harrastas, oli tema hinge kammitsais hoidev äng tingitud pigem sellest, et kärkiva köstri pedagoogiline metodoloogia talle kohe kuidagi ei istunud, kui et murekurde oleks tekitanud hirm läheneva hommikusöögi kõrvale õpilaste ja nende vanemate poolt sotsiaalmeediasse postitatud kommentaaride lugemise õnnis hurm.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Möödas on ajad, mil õpetajat usaldati ja murede korral, näidates üles inimlikku viisakust ja lugupidamist, pöörduti tema poole otse, ilma eelnevat asotsiaalset pöidlaküüti infokanalites küsimata. Digiajastul on selline arhailine käitumismaneer juba ajast ja arust. Kui ikka midagi ei sobi, siis tuleb see kellatorni puudumisel lõustaraamatu seinale üles riputada, sest peldikuseinal ei leiaks muremõtted piisavalt operatiivset vastukaja. Ja üldsegi – kes on kunagi öelnud, et inimesega suhtlemine ning viisakas dialoogi pidamine on kuidagi parem lahendus kui asotsiaalse sapi pritsimine laiahaardelises küberrünnakus.

Ärge nüüd mõelge, et ma üritan väita, nagu oleksid pedagoogid eksimatud. Kaugel sellest! Aga hinges on mul veel mingil endalegi arusaamatul põhjusel hingitsemas õhkõrn lootus, et saabub kord see päev, kus inimestevaheline suhtlemine jälle päevakorda tõuseb. Tehnoloogia arenguga tuleb kaasas käia – see on õige ja hea. Aga kas tõesti peab selle varjus ummisjalu «Ahvide planeedi» stsenaariumi realiseerumise poole tormama? Mina usun, et ei pea. Oma planeetki veel hävitamata.