Nike

Blogikatkend ⟩ Eestlanna valmistub talus ülemaailmseks kriisiks: mul on vaja meest, relva ja laskmisoskust

FOTO: Shutterstock

«Vaatasin neid Wuhanist välja lekkinud kaadreid... Kui lihtsasti haavatav organism on linn! Kusagilt jooksis läbi info, et tavalises poes jagub kraami kohapeal kolmeks kuni viieks päevaks, kui seda juurde ei telliks ja kui toimuks keskmine ostlemine. Samas, kui toimub keskmisest rohkem?» Nõnda kirjutab nime Prepper taha varjunud blogija oma veebipäevikus «Plaan A on ellu jääda» koroonaviirusega seoses kasvavast paanikast.

Ja linnast võid sa ju ka viiruse saada.

Mu lapse isa on mul praegu hinge peal. Kutsusin teda siia tagasi, «näiteks kuuks ajaks, kuni olukord maailmas rahuneb», ta vastas viisakalt ja armastavalt, et talle ei meeldi maatöö. Ja mõistlik on temal ikka linnas olla ja vahel siia külla ja appi tulla. Ta pole maakas. Niimoodi on ta seda alati võtnud. Maatöö on minu ekstsentriline hobi, üks põhjuseid, miks me koos ei ela.

Ja maal rassimine tundubki tänase päeva loogikaga võttes hobi. Ta saab linnatöö eest kümneid kordi paremat tasu kui siin maal käsi külge pannes. Ja ta hoiatas ju kohe, et siin saab olema liiga palju tööd, kui me kunagi ammu selle valiku tegime, et selle maakoha endale saime... Või siis mina tegin. Meil on kokkulepe, et ta aitab mind siin käies - iga kord ühe asjaga, aga mitte rohkem. 

Mis ei tähenda muidugi, et ta hädaolukorras (ja vahel ka ilusa ilma tõttu) siia ei pageks. Pageb ikka. Ja mõelgem nüüd sellele, mida hädaolukord paljastab.

Järsku on maailm alasti: piima ei saagi enam poest, hoopis lehma käest, ja lehm muide situb ja sööb ja joob, ta vajab pidevat teenindamist ja teda on vaja regulaarselt lüpsta ja isegi siis tuleb tal põletikke. Palju lihtsam ja mõnusam on elada maailmas, kus piimapakk maksab poes euro, mis on näiteks üks tuhandik sinu õhumüümise-nädalapalgast.

Kuulda oli, kuidas siin ja seal vajusid kiirelt maale linnasugulased, kel mulluse suure elektrikatkestuse ajal elekter ära läks. Ma ei kujuta ette, kas see «küllatulek» neile maainimestele tegelikult ka meeldis. «Kes pärast naerab, see naerab paremini,» mõtlesid nad, võibolla, rahulikult, võibolla kibestunult, sest neile tuli ehk Suure Peetri ja Väikese Peetri lugu meelde. Maal kannatame ära igasugused ajad ja meil on siin igapäevane ellujäämiskool. Puupliit ja kaev ja maakelder täis toitu ja käed, mis oskavad vajadusel kana tappa ja kartulit maha panna... Põline rikkus.

Aga mitte ainult sugulased ei vaataks sel juhul maa poole. Tegelikult vaataks hädaolukorras kõik loogiliselt mõtlevad linlased maa poole.

Väga, väga ebamugav on sellele mõelda! Ma loodan väga, et seda kõike ei juhtu. 

Sest minu talu on tegelikult liiga lihtsasti suurelt teelt avastatav. 

Ma aiman, et mõtleksin hoopis teisiti, sügava sisemise rahuldustundega kogu asja peale, kui ma elaksin sügaval metsa sees, omaette, kohas, kust keegi mind ei leiaks. «Õues on tuul ja torm, aga minul on põõsa all peidus soe ja hea,» midagi sellist olevat lastele õpetatud klassikalise turvatunde-luuletusena, kord üks Pedas õppinud sõbranna rääkis. Kontrast maailmatormide ja iseenda sooja kohaga, mis on - nota bene - peidus!

Aga ma armastan enda majakest liialt palju, et seda müüma ja keset metsa uut otsima hakata. Kui oleksin nullpunktis, kui hakkaksin praegu maamaja ostma, siis teeksin küll nii, nagu ühest raamatust lugesin: privaatsust armastav kinnisvaraostja ütles maaklerile: «Kujutage ette, et ma soovin hakata illegaalset kanepipõldu kasvatama, ja seda ei tohi mitte keegi maalt, õhust ega vee pealt lähenedes üles leida. Vaat leidke mulle selline talu!»

Sest inimene on inimesele hunt. Homo homini lupus est. In totum!

Päris hunte pole mu meelest karta vaja, aga üks asi tuli mulle küll pähe: põllumajandusloomad. Mis juhtuks nendega, kui tuleb suur kriis? Sügisese suure kriisi ja elektrikatkestuse ajal oli see teemaks: suurfarmidel ei jagunud generaatorite jõudu ja paljud loomad jäid lüpsmata ja jootmata. Uhh. Needsamad lehmad, kellelt piima saab ja kellele ei tohi lüpsmises pausi jätta. Mis neist saaks? Udarapõletikud saaks. Ja edasi?

Ja mis saaks näiteks sigalatega? Mitte väga kaugel siit on suur sigala. Kui need sead saaksid lahti? Kas meile võiks siia saabuda näljaste sigade karjad?

Einoh, näljaste sigade karjaga ei oskagi ma kohe midagi peale hakata. On mul ikka fantaasia... Ma ausalt öeldes väsisin oksendamiseni ära Hiina klippide ja inglisekeelsete uudiste ja konspiratsiooniteooriate jälgimisest, panin need kõik kinni, lubasin endale iseenda mätta otsast mõtlemist ja voh! Udust ilmusid seakarjad, kurjad ja näljased. Viljandimaal näiteks olevat tänu suurtööstusele sigu lausa rohkem kui inimesi. Aga kuidas need sead lahti saaksid? Võibolla mõni heasoovlik talitaja teeks uksed lahti? Võibolla nad saavad lahti, kui elekter ära läheb?

Jõuan ikka selleni, et olgu need inimesed, hundid või sead, mul on vaja relva ja laskmisoskust.

Relva ja laskmisoskust.

Pole mul ei ühte ega teist. Kui see kriis nüüd ootaks! Ausõna, ma kohe hakkan asjaga tegelema.

Ja muidugi jõuan ma ka selleni, iga natukese aja tagant, et meest on vaja. Kui tavaolukorras on 21. sajandi hakul täiesti vormishoidev, omapärane ja romantiline olla üksi elav naine, kellel meestega segased suhted, millest keegi täpselt aru ei saa... siis kriisiolukorras (võibolla 21. sajandi 20ndatel?) on hädavajalik omada konkreetset meest enda kõrval. See on lihtsalt nii elementaarne, et… nuta või naera. Seda teemat ei saa eirata, kui mu plaan A on ellu jääda. Ja mu lapsel on sama plaan.

Vaja oleks meest, kel on valik olla meie juures. Meest, kel oleks relv ja laskmisoskus. (Ja teine relv muidugi ka, nii et ta saab ka mulle laskmise selgeks õpetada.

Loe edasi blogist.