Nike

Raheli rasedus. Sina oledki oma lapsele kõige ohtlikum, prahvatas arst

FOTO: Shutterstock

Esimese trimestri ultraheliuuringut olen ma oodanud kannatamatult. Nagu kõik noored emad, muretsen ma pidevalt saja asja pärast ja see hakkab mind juba natuke hulluks ajama. Esimesest ämmaemanda juures käimisest on juba möödas üle kuu aja ja ma tahaks lihtsalt, et keegi ütleks: su laps ei ole surnud, invaliid, haige ega olematu! Kas seda on siis nii palju palutud?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Üldiselt pean ma ennast küllaltki pragmaatiliseks inimeseks, kes toetab lääne meditsiini ja ei lähe igasuguste vaktsiinivastaste, Taara-usklike või tšakrameelsetega kaasa. Mulle meeldivad teadus ja faktid. See teeb muidugi praeguse olukorra suhteliselt talumatuks, sest kuigi ma olen endale teinud selgeks igasugused riskid, mis nii varases raseduses võivad mind ja beebit, vabandust, loodet rünnata, ei ole mulle siiani põhimõtteliselt mingit rahustust ette nähtud.

Keegi ei ütle sulle haiglas, et ära muretse, kõik saab korda. Keegi ei lohuta, et su hirm seljaajusonga või mõne keerulise geneetilise haiguse ees on põhjendamatu. Keegi ei nooguta kaasa, kui sa tahaks kurta, et lihtsalt selline tunne on, et midagi peab olema valesti. No peab olema! Öeldakse, et on mingi teatav tõenäosus, et sünnib terve laps. Ja, noh, kuigi ma ju tahaks vastuseid ja julgustust, ajab mind täiesti marru mu õe jutt, et ära üldse haiguste peale mõtle, sest negatiivsete mõtetega tõmbad sa ligi negatiivset reaalsust. Ma ikka tahaks arstidelt seda lohutust, mitte uhhuu-hipidelt.