Tänapäeval on kihlvedu üks aumeeste mäng. Kuid Eesti Vabariigi algusaastatel, kui kehtis veel Balti eriseadus, võis kergemeelselt sõlmitud kihlveo pärast sattuda ka kohtupinki. Rahvakeeles «käelöömine» loeti siis võrdseks iga teise lepinguga ja kaotaja pool pidi täitma kihlveo tingimused, kui need ei olnud just seaduse või kõlbluse vastased.

Nii vedasid näiteks Virumaal kaks möldrit kihla selle peale, kumma veski suudab tunni aja jooksul jahvatada rohkem vilja. Panuseks oli veski ühes juurdekuuluva talukohaga. Kaotaja tõrkus maksmast, asi läks kohtusse ja mölder jäi oma veskist ilma.

Pärnumaal vedas üks taluperemees teisega kihla selle üle, kumb jääb võitjaks «sõrmevedamisel». Mõlemad olid kanged mehed ja nii määrati kihlveo panuseks talu. Kuna käelöömisel olid tunnistajad juures, siis vastas kõik seaduse nõuetele ja kohus mõistis talu sellele, kes teise sõrme vedamisel lahti tõmbas.

Kommentaarid
Copy