Raheli rasedusblogi ⟩ Vähemalt beebil pole veel nii suurt aju, et minu läbikukkumisest emana aru saada

Foto: Shutterstock

Niipea, kui ämmaemand esimesel visiidil mulle seda vilkuvat täpikest – tulevase beebi südant – näitas, olen täielikus jumalanna-tujus. Minu keha on minu tempel. Ma kasvatan uut elu. Palun, kaaskodanikud, kummardage mu ees! Või vähemalt tooge mulle kale’i ja chia smuutit.

Ämmaemandal oli esimesel kohtumisel mulle nii palju infot eesootavate pissiproovide ja perekoolide kohta anda, et näiteks selleni me ei jõudnudki, et mida ma sööma peaks. Aga pole midagi, taaskord tuleb appi doktor Google ja ma loen läbi hulga igasugu nimekirju selle kohta, milliste toitainetega oma laps geeniuseks ja olümpiavõitjaks kasvatada.

Peamine rõhk on igasugustel supertoitudel, nii et sõidan kohe Stockmanni – sest mu beebi väärib parimat – ja laon korvi täis gojit, bataati, chiat, rohelisi lehelisi, mandleid ja muid hullusi. Õhtusöögiks planeerin suure kausitäie salatit ja kommi asemel kavatsen nokkida pähkleid-seemneid peale, klaasike granaatõunamahla käes.