Regina Jaakson: kas sina tead, millise suhte tulemusena sa tegelikult siia ilma sündisid?

FOTO: Shutterstock

Peale minu teose «Kõige magusam vili» ilmumist on minu poole pöördunud nii paljud (enamasti naised), kes on mulle öelnud: «Regina, sa kirjutad just täpselt minu tunnetest!» Raamat jutustas loo naisest, kes armus oma mehe parimasse sõpra ning üsna sageli ma kuulen, et ka tegelikus elus on inimestel tunnete virvarris «katus sõitma» läinud, kirjutab autor Regina Jaakson.

Mitte küll üks-ühele, ehk et alati ei ole kellegi sõbrad haaratud, aga sellegipoolest on tulnud üllatavalt palju signaale, et see päriselus nii paljudel toimubki. Vaevalt et just nii kiremaialt ja draamahõnguliselt, nagu mu väljamõeldud looga raamatus, aga sellegipoolest.

Selle valguses kipun arvama, et neid, kes kellegagi suhtes olles ei märkagi ühtegi teist, on ilmselt vähe. Ja see ei olegi etteheide või moraalitsemine, vaid tõdemus, et inimestena on meil tundmused, ihad, soovid, meeldivused, vähemmeeldivused jne. Ju on see inimeseks olemises ja meie hingelisel teel vast selline arengumoment. Iseasi muidugi, mis nende tunnetega peale hakatakse.... Kui hakataksegi petma, siis võib loo lõpplahenduseks olla väga õnnelik muinasjutuline kolmnurk või drastiline põrgu. Või siis elatakse kellelegi rääkimata, ja ka midagi tegemata, lihtsalt enda tundemöllus.

Peale kõige viimast mulle saadetud kirja pälvis aga minu tähelepanu asjaolu, et päriselt ongi olemas reaalseid näiteid, kus on lapsedki sündinud salasuhetest. Nimelt kirjutas mulle üks naine, kes ütles, et ta selgelt mäletab lapsepõlves, et nad pidid naabripoisiga alati õues mängima, kui naabripoisi emal oli külas isa sõber. Veidi hiljem sündis sinna pere uus laps. Aastaid hiljem pärandas seesama isa sõber oma Tartu korteri sellele sündinud lapsele, sest tal rohkem lapsi ei olnud...

Ja selliseid näited on ilmselt veel. Ju oli ka aeg teine, ei olnud turvaseks nii populariseeritud kui tänapäeval ja vast ei olnud ka võimalusi ega vahendeid nii palju, et soovimatut rasedust ära hoida.

Mina ise olen sündinud suhtes, kus mu ema ja isa just väga palju koos ei olnud ning olen enda isa ühe korra elus näinud, minule teadaolevalt ei ole teda kahjuks enam ka elavate hulgas. Täiskasvanueas mul temaga kontakti saada ei õnnestunudki. Ma ei oskagi öelda, kumb oleks parem variant: kas see mida ma raamatus kirjeldasin või see lugu, millises lapsepõlves mina kasvasin, aga ühes olen ma kindel: sellises tunnete virvarris on ilmselt võrdlemisi keeruline jääda ratsionaalselt mõtlevaks.

Ma kipun arvama, et tõenäoliselt on meie seas nii mõnigi inimene, kes ongi sündinud sellise suhte tulemusena, mida ta tegelikult ei oskakski ette kujutada. Väljend «teadmatus on õndsus» saab selles kontekstis hoopis teise värvingu.