Eesti Muusikaauhinnad 2020

Lumehelbekese piinad: ma ei jaksa end haletseda

Ajakirjanik Heelia Sillamaa

FOTO: Kristi Tüvi

Mõni aeg tagasi sai mul läbitud Deutschland Klassikeri nelikvõistlus (50 km suusa-, 300 km ratta-, 3,2 km ujumis- ja 42 km jooksumaraton). Minu jaoks oli tegemist nii uskumatu saavutusega, et hakkasin medalit nähes suurest õnnest nutma. Teadupärast pole aga jutud valutavatest põlvedest ja jalakrampidest just kõige atraktiivsemad ning seetõttu jagan teiega hoopis kõige suuremat vaimset õppetundi, mille see eneseületus mulle andis.

Kellele meist ei oleks tuttav olukord, kus oled väsinud ja stressis ning muidugi avastad just sel päeval, et oled valele inimesele vale meili saatnud, seejärel pangakaardi poodi unustanud ja trenni asemel teleri ette magama jäänud? Võin kihla vedada, et ma ei ole ainus, kelle peas hakkavad seepeale korduma laused «Miks ma nii loll ja laisk olen ja millegagi hakkama ei saa?»

Maratoni teisel poolel tekib minusugustel algajatel üldiselt see sama armas väsinud ja stressis olukord. Jalad ei taha enam hästi edasi liikuda, tuju läheb kehvaks ja masendus tikub peale, sest nii palju on ju veel minna. Olukord on vaimselt sama lootusetu kui igal teisel kehval tööpäeval. 

Kui ma hakkasin aga kõiki oma maratone meenutama, tuli mulle meelde üks huvitav nüanss. Minu mõtted maratonil erinesid tavaelust kardinaalselt. Laused «Heelia, sa oled ikka saamatu,» olid minu peas asendunud millegi palju ilusamaga. «Heelia, sa oled nii tubli! Sa oled tugev, sa saad hakkama, ma olen su üle uhke!» Preili enesehaletsejast sai maratonide ajal korrapealt maailma parim motivatsioonikõneleja. Kui tavaelus kipun ma end alati teistega võrdlema, siis maratonil oli mul korrapealt täiesti ükskõik, kes minust kiirem ja parem oli. 

Deutschland Klassiker sai läbitud!

FOTO: Erakogu

Ilmselgelt on maratonil osalemine oma olemuselt natuke teine, kui tavaline tööpäev. Aeg tiksub ja ennast siunates sa lihtsalt ei jõua sinna finišisse. Igapäeva elus on aga selle kohale jõudmisega kergem. Ühe väikse vea pärast keegi kedagi lahti ei lase ja kui trenni mitte minna, ei ole ka hullu - küll jõuab kunagi need eesmärgid saavutada. 

Tegelikult tiksub aeg aga igapäevaelus palju karmimalt kui maratonirajal. Me tahame saada paremaks, aga kergem on end kehvasti ja saamatuna tunda. Kuidas on võimalik, et maratonidel suudan ma end sõna otseses mõttes mõttejõul raskustest läbi vedada, aga igapäeva elus olen ma meister enda maha tegemises? Kui palju rohkem suudaks ma saavutada siis, kui ma endasse koguaeg sama palju usuks, kui maratonidel?

Elu on pikk, aga mitte üleliia pikk maraton. Kui me ei viitsi end ise motiveerida, siis ei jõua me ka oma unistuste täitmiseni. Sealjuures on oluline olla enda vastu hea. Soovitus väljend «ma olen hale,» «ma suudan kõike» vastu välja vahetada kõlab nagu loll eneseabiõpiku suhtumine, aga see on üks neist pealtnäha lihtsatest muutustest, mida tuleb oma elus varem või hiljem teha. 

Ilmselgelt ei ole ka mina veel täpselt seal, kus ma olla tahaks, kuid tänu maratonidel osalemisele oskan enda kehale ja vaimule rohkem tähelepanu pöörata. Ma ei ole kunagi olnud tehnikausku, aga üllataval kombel on mulle sel teekonnal suureks toeks olnud ka spordikell. Kasutan hetkel Polar Ignite spordikella, millega olen väga rahul ja mida on kerge kasutada ka neil, kes pole tehnikaga nii hästi sinapeal. 

Polar Ignite

FOTO: Erakogu

Tegime sõbrannaga just üks päev nalja, et tegemist on nagu omamoodi tamagotchiga. Ainult selle vahega, et hoolitsed virtuaalse tegelase asemel iseenda eest. Näiteks on mul halb komme jääda öösiti liiga pikalt sarju vaatama, mis tähendab, et järgmisel päeval on närviline ja magamata kolleeg Heelia kõigile garanteeritud. Kell näitab aga ausalt hommikul kohe ära, mitu tundi ja kui hästi olen öösel maganud. Kuna oranž sildike, et uni oli halb, ajab minusuguse perfektsionisti närvi, on spordikell aidanud mul end kokku võtta. Olen hakanud varem magama minema ja tänu kellast saadavale infole isegi ära õppinud, kuidas mõjutab alkohol ja hilisõhtul söömine minu und. Enesetunne on palju parem ja tunnen, et ka treenimine on palju efektiivsemaks muutunud, sest oskan pulssi arvesse võtta ja toitumise juures arvestada sellega, palju trenniga kaloreid põletanud olen. Ja kui leidub veel teisigi, kes on muret tundnud, et kuidas sportlik kell enda stiiliga sobituma panna, siis tänapäeval on need väiksed vidinad ikka juba päris ilusad. Mina kannan enda roosat kuldsete äärtega Polarit isegi peoriietusega ja nii saavad ka kõik peol tehtavad tantsusammud ilusti kirja.

Nii et hoidke end jõulude eel, leidke endas see edasiviiv jõud ja otsige just teile sobiv abimees, mis annaks teile kordades motivatsiooni juurde!

Deutschland Klassikeri läbinud eestlased

FOTO: Erakogu

Tagasi üles