Psühholoog selgitab: mida teha, kui last koolis kiusatakse?

FOTO: Shutterstock

«Kui keegi oleks siis öelnud, et ära muretse, see läheb mööda, varsti saab kõik korda, siis see oleks andnud korraliku usu endasse küll,» on meedias öelnud varalahkunud ja koolikiusamisest kõnelenud romaani «Nullpunkt» autor Margus Karu. Sellise lausega võib hästi kirjeldada ühe lapse või nooruki vajadust, kui kiusamise ohvriks langenuna puudub tal endal piisav tugevus olukorraga silmitsi seista.

Oma tunnetega ollakse üksi ning nende väljendamine tundub sageli sama või veelgi hirmsam kui asjaosalisega juhtunu. «Kardetakse, et kellelegi rääkimine võib olukorra tõsidust veelgi süvendada või tuntakse hirmu vanematele lisapinge tekitamise ees. Samuti soovitakse tihti olla kaaslastele lojaalsed ja nähakse nõrgana ainult iseend, tuntakse häbi oma jõuetuse pärast,» selgitab Minudoc.ee ja Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskuse psühholoog Kertu Leesmaa. 

Kiusamine on üks agressiooni vormidest ja sel on mõju nii ohvriks langenu füüsilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele kui akadeemilisele toimetulekule. Kiusatud laps kipub teiste lastega võrreldes olema ärevam, vaoshoitum ning ettevaatlikum. On raske keskenduda koolitöödele, kui kunagi ei tea, mis saabuv koolipäev tuua võib. Kannatada saab nii lapse õppeedukus kui minapilt. Kiusatuna on raske mõista, miks nii tehakse, tähelepanu suunatakse endale ja «veidrana» teiste hulgas nähakse vaid iseend. 

Sageli on abivajateks aga kõik kiusamiskäitumises osalevad pooled - nii kõrvalseisjad, kiusaja(d) kui kiusatav(ad). «Kiusaja, kes tunneb vajadust nõrgematele koht kätte näidata, on sageli ise raskes situatsioonis ja võimetu oma emotsioonidega toime tulema ning valab seda võimalusel teiste peal välja,» sõnab Leesmaa. «Võib-olla on teda kunagi kellegi tugevama poolt kiusatud või on segased ajad toimumas kodukeskkonnas - põhjuseid võib olla mitmeid. Niisamuti kui kiusaja vajab abi oma agressiooni tagamaade teada saamisel ja selle väljendusviiside minetamisel, vajab olukorra mõistmiseks ja edaspidiseks õigeks talitlemiseks tuge ka kõrvalseisja. Iga olukorras viibinu on tunnistaja, kes kas sekkub protsessi või on selles osaline ehk selle toetaja.» 

Leesmaa lisab, et lapsed kardavad sageli nõrgema eest seista, eeldades, et nii on võimalus ka ise kiusatu rolli langeda. Nii tekib väärtushinnangute konflikt hea ja kurja vahel ning ilma õigeaegse sekkumiseta võib ka kõrvalseisja jääda oma segaste, kuid häirivate tunnetega üksi või valida ise tulevikus kiusaja rolli, pidades seda õigeks ja turvaliseks enesekehtestamise viisiks. 

Lapsevanemana on oluline tähele panna ja märgata oma lapse emotsionaalseid muutusi ning uurida nende tõsidust ja käitumise põhjuseid. On oluline teha vahet konfliktil ja kiusamisel: konflikt on võrdsete osapoolte omavaheline arusaamatus, mis laste puhul võib tähendada võimalust suhtlus- ja probleemilahendusoskuste õppeks; tahtlik kiusamine aga järjepidev tugevama poole alandav käitumine nõrgema osas, kasutades selleks kas verbaalset või füüsilist vägivalda.

Kiusamise puhul on olulised märgid lapse käitumises tema endassesulgumine ja hinnete järsk langus, samuti äkiline protestikäitumine. Kiusatud lapsed on ebakindlad ja emotsionaalselt kergesti haavatavad. Pikaajaline kiusamise tagajärjel võivad esineda depressioonile ja/või ärevushäirele iseloomulikud sümptomid. «Ohvrid kipuvad olema allaheitlikud ja madala enesehinnanguga ning tundma üksindust. Kaob ära teotahe ja suhtlemisprobleemid võivad tekkida ka kodus,» räägib psühholoog.

Täiskasvanupoolne sekkumine võimalikult varajases staadiumis on kiusamise ja selle tagajärgede lumepalli suuremaks veeremise vältimiseks hädavajalik. «Laps ei pruugi olla suuteline leidmaks õiged sõnu oma probleemile ning ta vajab lapsevanema või mõne muu usaldusväärse täiskasvanu kannatlikku meelt, oskust küsida õigeid küsimusi õigel ajal ja kuulata. On oluline, et lapsega on loodud kontakt ning laps tunneb, et tema muret ollakse valmis kuulama ja austama. Tähtis on ka see, et jutuajamist ei alustataks muude asjatoimetuste kõrvalt või siis, kui kumbki pool on emotsionaalselt endast väljas,» rõhutab Leesmaa. 

Õige hetke leidmisel piisab iseenda rahulikust meelest lapsega suhtlemisel: hinnangutevabast hoiakust, silmsidemest, füüsilisest lähedusest. «Lapsega vestluse arendamisel võib olla abiks mõni enda või mõne tuttava kooliaegse kogemuse näide, oma tunnete jagamine mingil sarnasel teemal. Turvatunde loomine läbi täiskasvanu täieliku kohalolu annab lapsele kindluse oma probleemi jagada ning alles siis on võimalik üheskoos püüelda lahenduste leidmise poole,» selgitab psühholoog.

«Kuna kiusamine leiab enamasti aset koolis, on mure tekkimisel lisaks perekondlikule toele soovitatav teha tihedat koostööd kooliga, sealjuures klassijuhataja, õpetajate ja/või tugispetsialistidega. Kui kiusamine on toimunud kaua ja tagajärgedega tegelemiseks näib olevat vaja spetsialisti abi, tuleks kahtlemata pöörduda psühhoterapeudi poole.»