Aleksandr Popov. Digitaalse e-riigi varjatud hirmud: tormituultest viidud puud ja närilised

Aleksandr Popov

FOTO: Martin Lazarev

Üheksakümnendatel jõudsalt kodumaa avarusi vallutama hakanud digitiiger, kelle hüpe oli jõuline ja pikk, on tänaseks päevaks oma saavutuste loorberilehtedel end mugavalt sisse seadnud ning unustanud postsovetliku ärkamisaja piinad. Sestap võibki tunduda kummalisena, et viimasel ajal meediasse jõudnud tagasilöögid on pigem kategooriast «Võimalik ainult nõukaajal» kui et ennast digitaalselt arenenud e-riigiks tituleerivas globaalse küla osakeses.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Aga mis siin imestada! Koos maailma tehnoloogilise arenguga ei saa ju unarusse jätta floora ja fauna jätkusuutlikku eluolu. Nüüd, mil rotid on oma jätkuvast elujõulisusest märku andnud, ning digitaalse kiirtee oma närimisvõimetega vaat et põlvili surunud, on aeg hakata mõtlema selle peale, et ehk oleks tarvilik tulevikku vaadates astuda samme, mis riigi toimimiseks nii vajaliku infrastruktuuri tüütute näriliste eest kaitseks.

Üheks võimaluseks oleks näiteks tõrjeüksuse loomine RIA koosseisu, kelle peamiseks tööülesandeks oleks järjepidev ning süstemaatiline näriliste monitooring ning ennetavate strateegiate planeerimine ning juurutamine. See tagaks kindluse, et järgmine kord, kui rotid ründama tulevad, ei pea uisapäisa vilepilli järgi jooksma ning paaniliselt vilistades lootma, et rotid järamise lõpetavad ning tantsu lööma hakkavad. Nüüd, mil digiriik on täies purjes seilama asunud, ei saa unustada ka algusaastate valukohti ning tuleb olla valmis tõrjuma kõiki rünnakuid e-riigi terviklikkuse vastu – olgu nad pärit küberruumist või kodumaa mullast.

Tagasi üles