João Lopes Marques: minu vana-aastaõhtu pimekohting Prahas

João Lopes Marques

FOTO: Erakogu

Aasta 2003 oli üks traumaatilisemaid minu elus. Elanud Prahas mõnda aega, abiellusin tšehhi päritolu Simonaga 1. märtsil vanalinna keskväljakul. Asjalood hakkasid kiiva kiskuma meie mesinädalatel ning me lahutasime vähem kui 90 päeva pärast. 

See oli abielu, mis tuli ja läks kui marutuul. Normaalne. Palju raskem oli aga üle saada sellele järgnenud pohmelusest...

Just seetõttu oli 2003. aasta viimane õhtu üks neid ainulaadseid hetki minu elus, mil minidepressioon kannustab julgust ning hullumeelsus seguneb põnevuse järgi januneva vaimuga.

Et ma vajasin šokiteraapiat — ja pidin tõestama endale, et olin juba pisaraid kuivatamata valmis järgmiseks kriisiks — otsustasin tähistada uue aasta saabumist pimekohtinguga.

Ühe tõeliselt kauge ja pimedaga, muide.

See oli minu tšehhi kirjasõbra Petra initsiatiiv. Ta tegi ettepaneku ning mina lihtsalt läksin kaasa niisuguse ebatavalise ideega. Ja miks ka mitte? Nagu võite ette kujutada, Petra oli oma meilides valinud parimad fotod endast ning tema esitatud elulugu oli kuidagi puudulik. Ma olin ikka veel haavatud oma märtsikuu läbikukkumisest ning informatsioon, mida jagasin veebikohtingutel, oli alati erapoolik.

«Kui nad ei küsi, siis milleks üldse mainida? Ka aususel on oma piirid...»

Ent mõlema osapoole ootused tundusid olevat üsna kõrged. Õhus oli tunda mõningat pinevust: kas on veel midagi paremat, kui lennata aasta viimasel õhtul 2 500 kilomeetri kaugusele pimekohtingule sinna samasse linna, kus olin 9 kuud varem abiellunud? Asjaolu, et kõik lihtsalt juhtus, isegi sujus, teatud määral õigustas kõik meie irratsionaalsed ettevõtmised.

Teisisõnu: nagu aktsiaturgudelgi, suur risk võib meile palju rohkem tulu tuua kui mõõdukad ja ujedad panused. Julged seisukohavõtud on olulised. Need näitavad põhimõtteid. Paljastavad seiklushimulise hinge.

Hoiaku.

«Tüdrukul, kes mulle niisuguse ettepaneku tegi, peab olema söakust,» mõtlesin. «Vau! Pealegi näeb ta tõesti kena ja lahe välja…» Siis tavatses tulla aga ebakindel paus, mis kõik jällegi hägustas: «Aga kui ta on ikkagi nii kena ja lahe, miks ometi peaks ta mulle selle ettepanekuga väljakutse esitama?»

Siis tabas mind hirmujudin: «On see järjekordne Ida-Euroopa maffia petuskeem? Kas ma olen end sisse mässinud millessegi tõeliselt ohtlikku?»

Ütlematagi selge, et Lissabonis ei teadnud keegi minu Tšehhi plaanist. Vana-aastaõhtu pimekohting Prahas oli täielik saladus.

[Abrakadabra]

Käes on hetk, mil ma olen juba Prahasse maandumas, pärast kolm kuud kestnud meilivahetust ja ootustest tulvil. Loomulikult ootab Petra mind juba lennujaamas. Märkan, et ta teab kõiki sealseid trikke, pealegi töötab ta lennudispetšerina. Paljutõotav …

Kuid sellest samast hetkest — nimetagem seda esmamuljeks — piisas teadmiseks, et järgmised neli päeva saavad olema rasked. Ta oli umbes 20 cm lühem, kui olin idealiseerinud. Tema nägu oli sümpaatne, jah, kuigi tema lõualuu oli minu maitsele liiga mehelik. Sama kehtis selle kohta, kuidas ta juhtis oma neljaveolist sõidukit. Tema väljendusmaneer oli liig materialistlik.

Tõele näkku vaadates arvan, et ta tundis end ka minu suhtes veidralt. Võib-olla unistas ta teistsugusest latiinomehest. Matšolikumast? Kindel see, et olime üks väga ebatõenäoline paar.

Oli 31. detsember 2003 ja ta sõidutas mind mu hotelli. Ta oli teinud broneeringu oma korteri lähedusse, mis polnud kindlasti juhuslik ja mitte just kõige mugavam minu jaoks, kuid... Ei või iial teada...

Teel hotelli paljastas ta enda tõelise olemuse, teatades, et oli kuu aega tagasi lahutanud oma abikaasast. Vastasin talle sarnase stsenaariumiga, ehk isegi julmemagagi...

Talle tegi mu ausus nalja, kuid me mõlemad tundsime end kui kaks elus pettunud hinge, kes igatsevad kiiresti lähedust… Ah, ja siis pärast kõike teatas ta, et on hoopis slovakk, mitte tšehh. Hädavale, mis ei muudakski midagi, kui ta ei peidaks kümmekonda teist pisivalet. Mulle näis, et olime astumas häirivasse sündmuste kaleidoskoopi.

Petra oli range võõrustaja, pean mainima. Ta oli muretsenud piletid réveillon´ile peenesse Praha kesklinna klubisse nimega Joshua. Järjekordne 80ndate pidu, mu lemmik. Tantsisin temaga isegi «Mamma Mia!» saatel, kuid ...

Janunesime millegi enama järele, mis oli ilmne — ka seksuaalses mõttes, mis oli veelgi selgem —, ja me mõlemad olime veendunud, et pärast kolme-nelja klaasi šampanjat asjad lihtsalt juhtuvad. Hetke maagia, 2004 saabumas niisugusse konsensuslikult sürrealistlikku õhustikku, mis seoks meid kokku vähemalt paariks ööks.

Kahju teatada, aga ei. Iialgi. Ta oli seksikas ja ma olin investeerinud kena kopika ilusatesse kingadesse ja stiilsesse soengusse. Aga ikkagi «ei». Ei, ei, ei. Keskööl lõime klaasid kokku, laulsime jälle ABBA, Boney M, ja teiste sarnaste (Bee Gees?) saatel, ent pinge kestis vaid viis minutit. Või sekundit. Olin oma mõtteis juba tagasilennul Lissaboni.

Halvemgi veel: kõige hullem on see, kui me tahame lõbutseda, kuid sõltume kellestki, kes juhtumisi kontrollib me edasisi käike ja samme... Joshuas oli kaks või kolm kena vallalist tüdrukut, keda ma oleksin võinud proovida suudelda, kuid ma olin Petraga …

«Pagan! Mida ma küll siin teen? Ma võiksin praegu olla Portugalis oma sõpradega suurepärasel erapeol …»

Järgmised 72 lumist tundi Prahas ei muutnud suurt midagi. Esmamuljele pole teist võimalust. Kord peatus Petra mu hotellis, et koos rohelist teed juua — lennudispetšer saab harva kangemat lubada— ning vahetada kergemeelseid muljeid. Ta ei olnud kunagi detailide suhtes suuremeelne ning ka mina mitte.

Jah, et ta elas vähem kui 1 kilomeetri kaugusel mu hotellist, ja ma olin lennanud 2500 kilomeetrit, eeldasin natuke soojemat külalislahkust.

Kuid ta oli pragmaatiline tüdruk. Me olime tõesti teineteist ära teeninud: kaks hinge, valmis alustama 2004. aastat armununa. Aga mitte sellisel viisil. Kui liialt lootusi hellitada, on pettumus kerge tulema.

Sõit lennujaama temaga oli nagu koorem. Me ei suutnud teineteise seltskonda taluda. Oli nagu lastist vabanemine, kui rääkisime teineteisele kõigist meie pimekohtingu pettumustest. Rumal aja-, raha- ja energiaraisk? No kuulge, milleks mõttetu pimekohting?

Mitte päriselt: ma usun, et ta õppis midagi sellest kogemusest ning mina seisin silmitsi oma Praha mineviku tontidega, kes mind olid kummitanud. Ma ei unusta kunagi seda üksildast hilisõhtust jalutuskäiku üle Karli silla.

«Elus on hetki, mil soovides millestki üle saada, peame sellesse isegi rohkem süüvima. Peame halvaga silmitsi seisma,» ütlesin endale kriitiliselt. «Ma võin olla nii etteaimatav… Lõppude lõpuks lennutas mind Prahasse pimekohtingule Petraga just see sama eufooria, mis pani mind Simona käte vahele viskuma.»

Teil on õigus: kiired lahendused töötavad harva. Tunne end ja ole kannatlik. Ära kunagi sunni olukordi ega peida pead ka liiva alla. Parimad partiid sünnivad siis, kui seda kõige vähem oodata oskame.

Kas mitte see polegi elu võlu?

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja vastilmunud «Eesti ilu välimääraja».

Tõlkinud Age Viira
 

Tagasi üles