Kertu Jukkum sattus džunglitualetis silmitsi hiigelmõõtu neljajalgsega
Lisatud eksklusiivsed kaadrid!

Järgmise päeva äratus kostab juba kell viis hommikul, et olla õigel ajal lindude kohtumispaigas, kuulsas Yasuni rahvuspargis.

Katkend Kertu Jukkumi raamatust «Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas»

FOTO: Postimees Kirjastus

See on üks jõe ääres asuv savisein, kuhu hommikul vara sajad eri tooni rohelised papagoid tulevad savi nokkima. Savi on abiks lindude seedimisele. Papagoid lendavad igal hommikul kohale kuni neljakümne kilomeetri raadiusest. Kujutage nüüd ette, et inimesed sunnivad sellesama linnu meeter korda meeter puuri, eluaegsesse vangistusse. Pealegi on papagoid need, kes valivad endale partneri kogu eluks. Seega, kui üks vangistusse püüda, sureb mahajäänud partner igatsusest ära.

Võtan oma südameasjaks viia Eestisse sõnum: eksootilised linnud ja loomad jäägu vabadusse. Kes lemmiklooma soovib, siis kodustatud loomaliigi esindajateks on kass ja koer ning neid saab varjupaigast või minu käest. Eksootilisi loomi ja linde jälgigem nende loomulikus elu- keskkonnas. Kogemus on tõepoolest maagiline ja vapustav.

Sügaval džunglis asuv Yasuni rahvuspark on bioloogiliselt kõige mitmekesisem koht kogu planeedil. See on koduks sellistele isen- ditele nagu jaaguarid, hiiglaslikud sipelgasööjad, konnad, anakon- dad, linnud, liblikad ja paljud teised. Kokku on pargis enam kui 200 erineva loomaliigi esindajaid. Pargis on rohkem kahepaiksete liike kui Ameerika Ühendriikides ja Kanadas kokku. Sellist kontsentreeritud mitmekesisust ei leidu kusagil mujal ja meie osaleme otsekui loodusfilmis.

Džunglis matkamiseks on Hectori sõnul vaid kaks reeglit: kogu aeg tuleb vait olla ja ei tohi puudest haarata, sest nii võib mõnest mürkmaost kinni krabada. Matkame pargis poolteist tundi, et jõuda vaateplatvormile, mis püsti pandud savise pinna pärast. Linnud ja loomad tulevad sellele mineraalirikast vett jooma. Mitmed loomad, näiteks väljasuremisohus metskass otselot, kogunevad siia jahti pidama, sest teavad, et kõik on kohal ja kõhutäis kindlustatud.

Istun ootusärevalt maha, et vaimustavast looduse vaatemängust osa saada. David «nokib» samal ajal silmanähtavalt, kuni viimaks unne suigub. Ta ei ole kaugeltki mitte ainus – paarikümnest vaatlejast umbes pooled magavad! Hetkeks on magav loodusvaatlejate kamp päeva kõige uskumatum vaatepilt. Nad isegi ei märka, et värviline meetrine papagoi puna-aara on oksal ootel, et me silme all vett juua. Ja siis teinegi, kolmas – kuni viimaks on kümmekond suurt ja vapustavalt kaunist papagoid meile fantastilist silmailu pakkumas.

Nagu sellest oleks veel vähe, lendab samasse sadu väiksemaid rohekaid koobalttiib-viirpapagoisid, kuldpõsk-selvapapagoisid ja teisigi. Näpistan end aeg-ajalt, et vaatepildi tõelisuses veenduda. Ka David on nüüd ärkvel ja vaimustub iga hetkega aina enam. Vaatleme, kuni lindude söömaaeg läbi saab ja võime südamerahuga lahkuda.

Pärastlõunaks saabume ööbimispaika, milleks on sel ööl džungel ise. Väikese katusealuse alla on seatud matkavoodid, millele putukavõrk peale tõmmatud. Looduses meeldib magada meile mõlemale. Aga enne veel, kui magama saame, ootab ees öömatk. Palun kassijumalat, et kohtuksin jaaguariga. Hector on neid kohanud täpselt 77 korda ja sealhulgas kümme korda haruldast musta jaaguari (nagu minu Panter, aga mitukümmend korda suurem). Yasuni pargis on nende nägemise tõenäosus kõige suurem.

Matkame 15 kilomeetrit läbi tiheda vihmametsa, vahel istume ja ootame vaikselt. Kohtame sealses džunglis elavast seitsmest ahviliigist kokku viit erinevat, nende seas vaimustavat häält tegevaid möiraahve. Tagasiteel leiab Davidi silm veel ühe looma: kitse. Lisaks palju eri- nevaid linde, konni ja ämblikke. Hector tutvustab mõnda taimeliiki ja põnevamaid puid, nagu näiteks kõndivat puud, mille suurem osa juurtest on maa peal ja puu muudab oma asukohta ligikaudu pool meetrit aastas. Jaaguare aga ei kusagil.

Suundume tagasi laagripaika, kus tõelise luksusena ootab keset metsa poti ja paberiga WC. Püüan enne pimedat ihuhädad lahendada, sest peagi lülitatakse elekter välja. Olen parasjagu veidi niisket paberit rullimas, kui WC-paberi kastist vupsab välja jäledalt suur ja silmatorkavalt paks sisalik – otse mu jala kõrval olevasse prügikasti. Karjun end hingetuks, samal ajal kui sisalik ronib mööda seina tagasi paberikasti, nagu oleks see ta kodu.

Peagi on David kiljumise peale kohal ja ma palun tal rullist paberit tirida, et ta oleks tunnistajaks sellele peaaegu varaani mõõtu sisalikule, aga siis püsib tüüp rullil ja jätab mulje, et teda pole kodus. Kõlan kui nõdrameelne, kui sündmuspaika saabub ka Hector isiklikult.

«Mis juhtus?» pärib ta mureliku ilmega. Kuulnud mu lugu, vastab ta veidi üleolevalt:

«Ja ise tahad veel jaaguare kohata?!»

Õhtusöögi valmistab meiega kaasas olev kokk ja kohe pärast maitsvat kõhutäit läheme magama, sest äratus saab olema taas vara, pool kuus hommikul. Olen kohutavalt väsinud ega ole kindel, kas järjekordne linnuvaatlus kaalub varase ärkamise üles, kuid ka maha ei raatsi jääda, äkki siiski kohtab jaaguare.

Loe edasi Kertu Jukkumi raamatust «Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas». Raamatu esitlus toimub täna 20. novembri õhtul kell 18.30 Solarise Apollos.

«2018. aasta sügisel teen otsuse: enam ma ei looda, et tänasest saab mu elu parim päev, vaid haaran ohjad enda kätte,» kirjutab Kertu. «Jätan kõik, et minna unistuste reisile Ladina-Ameerikat avastama.

Pakin väikese seljakoti ja lendan ookeani taha, kus mind ootab neli kuud ja üheksa riiki täis pööraseid seiklusi, ootamatuid kohtumisi ning magusaid õppetunde. Pole ime, et glamuurse elu järele kodumaal ei teki mingit igatsust! Reisi sisse mahub ränkraske teekond läänepoolkera kõrgeima mäe Aconcagua tippu, kohtumine sügaval Amazonase džunglis elava hõimuga ja isegi lummava Antarktika külastamine. Ladina-Ameerikas kogetu teeb mu tänulikuks kõige eest, mis mul on, ning õpetab elu veelgi kirglikumalt usaldama ja armastama.»

Tagasi üles