Parim abivahend kiusamise vastu on laps, kes saab olla tema ise

FOTO: Shutterstock

Heade suhete tähendus on aktuaalseks teemaks nii lastegruppides kui täiskasvanute kooslustes, see on tähtis teema nii kodude kui haridussüsteemi jaoks ja mõjutab kõiki ühiskondlikke suhteid. Järjest enam on tähelepanu all kiusamise ennetamine ja kiusamisjuhtumid, mis on alati seotud inimestevaheliste suhetega.

Sellest, kuidas täiskasvanud inimesed saavad oma käitumisega kiusamist ennetada, räägib koolipsühholoog, «Kiusamisest vabaks!» programmi, Gordoni Perekooli ja PREP-koolitaja Auli Andersalu-Targo.

Heades suhetes olemist on vaja õppida ja lapsed vajavad selleks enda kõrvale täiskasvanuid, kes neid turvaliselt ning oskuslikult juhendaksid. Kui soovime näha lapsi kasvamas kiusamisvabas keskkonnas, peame täiskasvanutena alustama enda teadlikkuse kasvatamisest. Tähtsaim on, et iga täiskasvanu oleks teadlik enda eeskujust, olgu ta lapsevanem, lapsega tööalaselt kokku puutuv spetsialist või keegi, keda laps mingil muul viisil näeb või kuuleb. Oluline on igal hetkel teadvustada, milliseks eeskujuks me oma suhtumiste ja suhetega lastele oleme. See teadlikkus on oluline, sest alati ei ole kerge olla lapsele parimaks eeskujuks. Lisaks enda jälgimisele saavad täiskasvanud teha veel palju selleks, et lastes areneks kiusamist ennetavad oskused ja omadused. Heades suhetes on kergem olla lastel, kes on enesekindlad ja positiivse minapildiga, sest ennast hästi tundes on lapsed ka empaatilisemad ja teiste inimeste suhtes hoolivamad.

Lapse positiivne minapilt kujuneb tema vastastikuses mõjus teiste inimestega. See tähendab, et vajalik on suhelda lapsega eelkõige nii, et täiskasvanu kuulab teda huvitatult, julgustab last väljendama oma arvamust, jagab lapsega oma mõtteid ning tunnustab ja toetab lapse suhteid teiste lastega. Positiivse minapildi kujundamist toetab näiteks see, kui võtta igapäevaselt enne magamaminekut lapsega aeg jutuajamiseks sellest, mille üle ta täna enda juures uhkust tunneb, mille üle endaga seoses rõõmustab või mida just täna endas armastab. Ka lapsevanem ise peaks endas leidma midagi rõõmustavat ja seda lapsele väljendama. Kui sellist tegevust igapäevaselt korrata, kujuneb lapses harjumus panna enda juures tähele positiivset ja ennast kiita. Lapsed, kes oskavad endas tunnetada head, on ühtlasi tähelepanelikumad ka teiste inimeste heade omaduste suhtes ja see omakorda aitab ennetada kiusamist.

Lapse enesekindlus ja enesehinnang sõltub sellest, kas teda ümbritsevad täiskasvanud teda ka päriselt näevad ja kuulevad ja sellest lapsele teada annavad. Laps saab rahulikult areneda ja õppida heades suhetes olemist siis, kui saab endale toetavat sõnalist ja mittesõnalist tagasisidet nii pereliikmetelt, eakaaslastelt kui teda ümbritsevatelt täiskasvanutelt. Selleks peegelduseks sobivad väga hästi lihtsad lühikesed laused, nagu näiteks «Ma näen, et sa praegu pingutasid», «Mulle tundub, et sa võid nüüd küll endaga rahul olla». Laps vajab positiivset, innustavat ja toetavat tagasisidet, mis tähendab positiivses sõnastuses tunnustavaid lauseid lapse tegemiste kohta. Eriti mõjusad on sellised laused, kus vanem väljendab veel ka oma tunnet lapse käitumise suhtes, näiteks «See, kuidas sa matemaatika ülesanded ise ära tegid, rõõmustab mind väga, sest ma nägin, kui raske see sulle oli», «Mul on tõesti väga hea meel, et sa oma väikest venda tema mänguasjade koristamisel aitasid, kuigi sa vist väga ei tahtnud seda teha». Lapsele adekvaatse ja konkreetse tagasiside andmine tähendab esmalt millegi positiivse välja toomist, seejärel tähelepanu juhtimist sellele, mida laps peab veel õppima või oma käitumises muutma ning tagasiside lõpetamist mõne tunnustava sõnumiga. Selliselt käitub vanem, kes vastab lapse tähelepanusoovile näiteks viisil: «Mulle väga meeldib see, et sa tahad mulle rääkida oma päevast. Teeme nii, et praegu ootad sa kuni ma lõpetan issiga jutu, sest tema tuli minuga esimesena rääkima ja siis ma kuulan sind, sest sinu jutt huvitab mind väga. Sa oled mulle väga kallis!»

Enesekindluse saavutamiseks vajab laps seda, et täiskasvanud õpetaksid talle teadlikult igapäevaeluga seotud suhtlemisoskusi. Seda peaks vanem tegema nii, et esmalt räägib ta lapsele, mida laps peaks tegema, seejärel näitab ise selle oskuse ette ja siis palub omakorda lapsel sõnastada, mida laps vanema jutust kuulis ja mida nägi teda tegemas. Seejärel peaks laps proovima uut oskust ise ja pärast seda peab vanem ütlema lapsele, kuidas ta olukorraga hakkama sai ning kiitma teda hästi või uutmoodi sooritatud käitumise eest. Lühidalt öeldes on uute oskuste omandamisel väga oluline neist rääkida, neid lapsele ette näidata, lasta lapsel endal käitumist harjutada ja teda seejärel kindlasti pingutuse eest tunnustada. Sellisel moel saab õpetada ja õppida näiteks oma paha tujuga hakkama saamist, hädas oleva kaaslase aitamist või sõpradega tülide lahendamist. Ka eneseregulatsioonioskuste arendamisel on sellisest õpetusest palju kasu. Lapse oskus püüelda oma eesmärkide poole, keskenduda ülesannetele, kohaneda muutuvate olukordadega ja kontrollida oma impulsiivsust arenevad just siis, kui last ümbritsevad täiskasvanud teda teadlikult juhendavad.

Lapse sotsiaalsete oskuste oluline osa on oskus tajuda, kuidas teised inimesed teda mõjutavad ja kuidas tema omakorda mõjutab end ümbritsevaid inimesi. Vajalik on võimalus süvendada teadmisi iseendast ja oma reaktsioonidest. Lapsed saavad sõprussuhete loomise selgeks siis, kui nad saavad harjutada eakaaslastega koos olemist ja õppida heaks kaaslaseks olemist täiskasvanu juhendamisel. Eriti olulised on oskused sõpra hoida, suhtuda temasse austavalt ja hoolivalt, astuda julgelt sõbra ja enda eest välja ning olla salliv ka siis kui kaaslane on eriarvamusel. Empaatilised ja teineteist hoidvad suhted aitavad last läbi terve elu tulla toime stressirohkete olukordadega, need suhted toetavad eneseregulatsiooni oskusi ja aitavad vältida sotsiaalset isolatsiooni, mis on seotud mitmete vaimse tervise probleemidega.

Empaatia arendamiseks on hea rääkida lapsele ja arutada koos lapsega lugusid, milles laps ja täiskasvanu saavad võrdselt oma arvamust avaldada. Lugudeks sobivad nii juhtumised päriselust, muinasjutud, lood raamatutest kui ka filmid ja multifilmid. Loo rääkimisel ja arutelus on hea kasutada teadlikult valitud küsimusi, mis puudutavad lugu ennast või tema tegelasi. Kasulik on arutada, mis võis juhtuda enne ja mis võiks saada pärast, kuidas erinevad tegelased võivad ennast tunda, millest nad võivad puudust tunda, mis pani neid sellisel moel käituma, millised nende vajadused võivad olla rahuldamata või mida nad oma elus oluliseks peavad. Lugusid oleks kasulik ka läbi mängida, teha seda erinevates rollides ja mõeldes lugudele erinevaid lõppusid.

Kindlasti tuleb pöörata lapse tähelepanu tunnete teemale. Oma emotsioonide mõistmise ja negatiivsete emotsioonide reguleerimise oskus annab lapsele suurema tunnetega seotud sõnavara ja võime mõista paremini oma kaaslaste tundeid. Selleks on vajalik, et lapse ümber olevad täiskasvanud peegeldaksid tema tundeid, öeldes näiteks «Ma näen, et sa oled pahane selle pärast, mida ma sulle ütlesin», «Mulle tundub, et sa oled väga pettunud, et sul see joonistus välja ei tulnud”, «Sa vist oled kurb ja igatsed oma sõpra», «Sul võib olla natuke hirmus minna seda ülesannet täitma». Lapsega koos on vaja rääkida erinevatest võimalustest ja ka sellest, mida teha siis, kui on raske või paha olla. Mõned lapsed tahavad siis eemale tõmbuda, teised tahaksid pigem kellegi lähedusse hoida, et end paremini tunda, paljudele on vaja oskusi end ise rahustada, näiteks joonistades, lugedes, midagi mudides või millegi toreda peale mõeldes. Ja kõige olulisem on see, et lapsel tekiks oskused ja harjumus paha tuju korral oma tunne rahulikult ja selgelt sõnastada ning lähedastelt abi küsida.

Lapsed vajavad täiskasvanu hoolimist ja armastust kõige rohkem nendel hetkedel, kui nad käituvad kõige ebasobivamal moel, sest just siis on neil vaja täiskasvanu toetust, et end paremini mõista ja juhtida. Täiskasvanu peab püüdma mõista, mida laps oma halva käitumisega tegelikult väljendada püüab ja mis on tema sõnumi tegelik sisu, sest laps käitub halvasti või lausa kohutavalt siis, kui ta ise end just selliselt tunneb. Kui laps on saanud mõistva ja toetava täiskasvanuga koos olemisest positiivseid kogemusi, on ta õppinud olema samamoodi hooliv ja toetav oma kaaslaste suhtes.

Allikas: ajakiri «Märka Last»

Tagasi üles