Naised südant puistama kutsunud Signe Korjus: Kui naine veel mehe lõhna kannatab, siis lootust on!

FOTO: Shutterstock

Homme, 16.novembril, toimub Tallinnas, Vabal Laval, naiste suurseminar "Südametee ja hingelood". Rääkisime seminarist, meeste valimisest ning sisemistest teekondadest Signe Korjusega, kes on seminari üks peakorraldajatest ning idee autoritest.

Kust üldse tuli sellise naistelt naistele seminari korraldamise mõte?

See on olnud teekond. Mina ja Marika, kellega koos seminari korraldame, leidsime, et on väga palju asju millest on tarvis rääkida. Oleme mõlemad osalenud väiksematel grupiseminaridel, millest saime inspiratsiooni ning tunde, et vajadus sellise ürituse, naistelt naistele kogemuste vahetamise järele on ilmne.

Kas korraldamise protsess on sujunud lihtsalt või on mingeid takistusi ette tulnud?

Me alustasime taotlusega, et kõik läheb libedalt ning loob ennast ise ja täpselt sellises energias oleme me selle ka läbi viinud. Loomulikult on olnud kiiremaid aegu, kus peame keskenduma, on tähtajad, vaja plaane ning artikleid kirjutada, kuid samas me tunnetasime väga teravalt seda, kui me hakkame sundima, siis ei lähe. Seega niipea, kui lasime oma toimetused uuesti vabasse voolamisse, siis kõik kulges. Sellest saimegi kinnitust, et teeme õiget asja ning südamest. Muide, terve meie tiim on naisterahvad. Me suutsime leida isegi naissoost helitehniku ja valgustaja, kuigi see polnud kerge, sest seda maailma valitsevad ikkagi veel mehed.

Ka teie ise peate homme ettekande, pealkirjaga "Miks sa selliseid mehi valid?". Kust tuli sellise intrigeeriva pealkirja mõte?

Mõte pärineb mu õelt, kellega me oleme alati väga erinevaid eluvalikud teinud. Ühel hetkel ta küsiski mult otse, et "Miks sa üldse valid selliseid mehi?" ning ma leidsin, et see on äge teema millest rääkida.  Kergelt intrigeeriva meestevaliku-teema baasil saab lahata aga ka elumustreid ning uurida, kust meie valikud tulevad ning mis nende teegmist mõjutab? Kas ja kuidas me neid muuta saame? 

Kuidas tunda õiget meest ära, milline ta on?

Õigel mehel ei ole ühtki kriteeriumit, kõik käib puhtalt tunde pealt. Ning pole olemas universaalselt õiget meest vaid on õige igal hetkel ning õige igas kontekstis. Kõik partnerid, kes mul on olnud, on absoluutselt olnud õiged nendes hetkedes ning kontekstides. Üks mu õpetaja ütles mulle kunagi, et "Iga suhe on sulle õige niikaua, kuni sa selles püsid." See tundus mulle alguses vastuoluline, sest me oleme tihti ka väga kurnavates ning laastavates suhetes, miks ometi? Peale selle lause seedimist sain aru, mida ta öelda tahtis. Kui sa oled ikka veel oma suhtes, siis järelikult on sul veel vaja sealt midagi õppida. Ent kui tarkus käes, võid ärgata ühel hommikul üles ning tunda, et nüüd on kõik. Kogu valu ning lahkumineku protsess võibolla järgneb, kuid üks ring sai täis.

Kas võib siis väita, et te muinasjutulist "üks ja õige" ideed ei toeta? Kas kaaslane tulebki valida lihtsalt eluetapi järgi?

Arvan küll. Mulle endale küll muinasjutud väga sümpatiseerivad, kuid tegelikult me ju ei tea, mis juhutb printsi ja printsessiga peale loo lõppu. Muinasjutu alguses saavad kokku prints ja printsess, poiss ja tüdruk, kuid seda, kas nad kasvavad ka kuningaks ja kuningannaks, meheks ja naiseks, kas neist saavad head valitsejad, hea paar - seda meile ei räägita. Seega ma tõesti leian, et idee printsist valgel hobusel on väär, ma ei arva, et oleks üks ainus ja õige. Palju räägitakse hingesugulastest, kuid mina usun, et sellised suhted ei ole mingi lust ja lillepidu. Esiteks on meil hingesugulasi rohkem kui üks, samamoodi nagu ka teisi sugulasi on mitmeid. Teiseks ütlen, et hingesugulussuhteid iseloomustavad kõige teravamad õppetunnid, mille teravus võib tulla nii suurest õnnetundest kui ka valust. Tõesti pole seda ainsat, keda peaks mööda maailma taga ajama, vaid hingesugulasi on mitu, kellega võime elu jooksul kohtuda.

See mõte on ilmselt nii mõnelegi naisele lohutav. Meedia propageerib aga tihti "üks ja õige" müüti. Kas te üritate seda ümber lükata?

Ei ürita, sest ma arvan, et igaühel on õigus uskuda sellesse, mis talle sobib. Kuigi minul pole olnud seda ühte ning õiget, olen ma siiski kõiki oma partnereid meie suhte ajal selleks pidanud. Ma olen ise ka meelsuselt pühenduja. Mulle ei paku huvi pinnapealsed teemad, õrnad kallistused, juhuslikud vestlused. Mulle meeldivad sügavad suhted isegi kui need käivad läbi tumedate orgude ning vallutavad kõrgeid mäetippe, see paelub mind. Seega ma ise tõesti pigem pühenduksin ühele, kui otsiksin paljut.

Ehk võib teid kutsuda sari-monogamistiks?

Ma ei ole seda terminit küll varem kuulnud, aga see tundub olevat väga tabav!

Kuidas saada aru, et kaaslane on sinu jaoks vale? Milline suhe tuleks kohe lõpetada?

Suhe tuleks lõpetada, kui sa leiad ennast tegemas kompromisse oma sisemiste väärtuste arvelt. See oli ka üks viga, mida ma oma esimeses abielus tegin. Ma hakkasin õigustama oma meest ja tema tegusid ning tegin seda oma lähedaste arvelt. Sisimas tundsin, et see on vastuolus kõigega, millesse usun, aga ma ei lõpetanud seda suhet. See oli viga. Inimestel on palju igasuguseid uskumusi, hinnanguid ja arvamusi, kuid meil on alati põhiväärtused. Neist esimesi saab ning tulebki elu jooksul muuta, sest need kuuluvad halli alasse, kus pole ei õiget ega valet. Aga meie sisemised väärtused jäävad alati samaks. Kui läheme nendega vastuollu, siis tunneme selle oma südames ära, tihti kaasneb ka kehaline sensatsioon: mõnel läheb kõhus õõnsaks, teisel tõmbab kukal natuke krampi või hakkab põlv värisema. Tuleb kuulata oma südame häält, kuid kahjuks oleme selle oskuse minetanud ning see tuleb tingimata taas leida. Juba noorelt õpetatakse meile tähendusi mõistusega, kuid väärtused kujunevad seal samas kõrval kuidagi vaikselt ning tihti ei oska inimene neid isegi sõnadesse panna. Ja siis me peamegi hakkama täiskasvanuna uuesti õppima ja avastama, et meie keha tegelikult räägib meiega.

Selles otsingus on aga väike konks. Kui me hakkame otsima seda sisetunnet, mida kuulata, siis tihti satutakse sellesse lõksu, et hakatakse mööduva emotsiooni ajel otsuseid tegema ning peetakse seda südame hääleks. Selline asi on paratamatu ning selles pole midagi valet, see on lihtsalt osa oma südame kuulama õppimise protsessist, enne kui jõuame selle sügava kõhutundeni, mis meile tegelikult tõdesid ütleb.

Millal tasuks oma kaaslasela anda uus võimalus? Millal on asi lootusetu?

Siin on paar aspekti, millele kindlasti tähelepanu pöörata. Esimene on kindlasti see, kas austus või armastus kaaslase vastu on jätkuvalt olemas. Austada saabki vaid partnerit, kellega sul on samad põhiväärtused, seega kui teievaheline lahkheli tekib väärtuste arvelt, siis on asi kahtlane. Inimeste väärtushinnangud võivad küll muutuda, kuid siin ei tohi kunagi eeldada, et muutub kaaslane, pigem peaks soovi korral pöörama pilgu endasse ning seal tööd tegema.

Teine asi: "Kui naine veel kannatab mehe lõhna, siis on lootust!" Ma ei mäleta, kes seda ütles, kuid ma suudan meenutada olukorda, kus ma tõesti ei suutnudki enam kannatada selle mehe lõhna, kellega parasjagu koos olin. Seega usun, et mingi tõde selles lauses ikkagi peitub.

Kolmandana tasub tähelepanu pöörata sellele, et kui teievahelised lahkhelid on uskumuste või hoiakute vaasilt, siis need on muutuvad asjad ning saab pidada läbirääkimisi. Sellisel juhul miks mitte anda teine võimalus. Teise võimaluse puhul tasub alati arvestada, et see teekond ei saa olema lihtne, seega tuleb kaaluda, kas asi on sinu jaoks seda väärt. Mõtteaineks ütlen veel ka seda, et uues suhtes saad sa olla sama inimene edasi, kuid vana taaselustades pead sa siiski muutuma, sest ilma selleta edasi minna ei saa. Töö enesega on aga pea alati keeruline.

Miks juhtub seda, et mehed käituvad naistega halvasti? Rikuvad nende piire, on ründavad, kust selline impulss tuleb?

Ma arvan, et igasugune agressioon on püüd omaenda valust vabaneda. Me ei oska tulla toime kõigega, mis meile osaks on saanud, tihti väga varajases lapsepõlves, kus esimesed 18 kuud on kriitlise mõjuga. Inimese turvatunne pärineb sellest ajast ning kui seda ei ole, siis me võime elu lõpuni jäädagi inimesi nii korraga eemale tõukama kui ka nende juurest meeleheitlikult turvatunnet otsima. See on püüd kontrollida väliseid tingimusi, sest seesmine kindlus puudub, on sisemine valu, millega ei osata toime tulla ning mille inimene siis agressioonina endast välja suunab.

Viimasel ajal on meedias palju teemaks tulnud soorollid ning nende kardetav kadumine. Kas see on teie arvates pigem hea tendents või võiks midagi siiski alles jääda?

See on küsimus, millele saab vastata mitmelt tasandilt. Ei ole võimalik oma naiselikkusest või mehelikkusest loobuda enne, kui me pole seda leidnud. Selline universaalne armastus, mis ei tunne sugu, on ilmselt suurem ja kaugem eesmärk, aga teekond selleni käib ikkagi tugeva naiselikkuse ja mehelikkuse kaudu ning soorollid ei oma siin küll mingit tähtsust. Pigem on see seotud energeetilise sättumusega. Mehelik ja naiselik energia on alati olnud ühe mündi kaks poolt ning tasakaalu leidmiseks tulebki neid kahte endas ühendada. Kuid inimene ei saa sellese neutraalsesse tasakaalupunkti jõuda kohe, enne seda ta peabki näiteks oma naiselikkuse üle võlli keerama ning mingil teisel hetkel jälle väga tugevalt tunnetama enda sees olevat mehelikkuse alget. Läbi sellise pendeldamise ning ainult läbi mõlema energia on võimalik jõuda tasakaaluni ning see on taas teekond.

Lõpetuseks - Mis on üks asi, mille peale naine võiks iga päev mõelda, et astuda mõned sammud oma sisemisel teekonnal edasi?

Sa oled naisena sündinud ning seetõttu juba sünnipäraselt naiselik, mitte keegi ei saa sulle vastupidist väita. Naiselikkust ei ole vaja kuskilt mägede tagant otsida, vaata lihtsalt peeglisse ning sa leiad selle naise. Ta on sinus olemas ning ta on imekaunis! Enda tunnustamise juures ongi oluline endale öelda, et ma juba olen naine ning ma juba olen piisav. Ning kui naine peab iseennast kvaliteetseks, siis ta tõmbab selle energiaga ligi ka kvaliteetseid mehi!

Tagasi üles