Kuidas rääkida lapsega seksist ja kaitsta teda seksuaalse väärkohtlemise eest?

FOTO: Shutterstock

Igal lapsel on õigus tervisele ja arengule ning olla kaitstud vägivalla ja väärkohtlemise eest. Nende õiguste tagamine on esmajoones lapsevanema või hooldaja ülesanne. Väikese inimese igakülgseks ja turvaliseks arenguks tuleb talle anda ka seksuaalkasvatust ning ühtlasi rääkida sellega seotud ohtudest, sh seksuaalsest väärkohtlemisest. 

Aga kuidas teha seda lapsele sobival moel ja mitte liigselt hirmutades? Abistava materjali on koostanud sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakonna nõunik Maarja Kärson ja sotsiaalkindlustusameti lastemajateenuse juht Anna Frank-Viron.

Väikese lapse seksuaalkasvatus on keha-, tunde- ja turvalisuseõpetus

Seksuaalkasvatus on lapsele teadlikult õige info andmine ja käitumise õpetamine ning nende teemadega seoses lapses turvatunde kujundamine, samuti lapse kaitsmine seksuaalse väärkohtlemise eest. Suurim roll lapse teadmiste ja suhtumise kujundamises on lapsevanemal, aga lapsed õpivad kogu aeg ja kõikjal ning seetõttu on iga lapsega tegelev täiskasvanu ühtlasi tema seksuaalkasvataja.

Seksuaalkasvatus algab juba väikelapseeas, mil lapsed õpivad tundma enda ja teiste kehasid ja sellega seotud käitumisreegleid. Vanem ei tohiks keelata või halvustada lapse uudishimu. Samuti on oluline lastele õpetada õigeid kehaosade nimetusi. Erinevad suguelundite asendusnimetused võivad tekitada lapses tunde, nagu oleks nendes kehaosades midagi halba, aga laps ei tohiks kindlasti pidada oma keha või seksuaalsust negatiivseks või varjamisväärseks. Lisaks ebaterve süütunde tekitamisele võib selline arvamus takistada lapsel väärkohtlemise ohu korral end kaitsta ja ka juhtunust rääkida.

Oluline on lapse kehast, seksuaalsusest ja sellega seotud turvalisusest kõneleda viisil, mis on mugav nii lapsele kui täiskasvanule endale. Loomulikult võivad ka ema, isa ja õpetaja vajada toetust ja oskuste arendamist, et olla kindel, millest lapsega rääkida ning kuidas olla valmis vastama ka lapse ebamugavatele küsimustele, et aidata lapsel seda tundlikku teemat mõista. Siin saavad abiks olla näiteks õppe- ja juhendmaterjalid lapse seksuaalse arengu toetamiseks.

Räägi lapsega avatult ja ka siis, kui ta ise ei küsi

Kõige tähtsam on, et täiskasvanu ei eiraks ega naeruvääristaks lapse küsimusi, kui too julgeb nendega välja tulla. Vanem ei tohiks valetada, keerutada ega kurjustada. Kui täiskasvanul tekib häbitunne (nt kui väike laps esitab küsimuse poe kassajärjekorras), tuleks võtta enne vastamist hetk selle tundega tegelemiseks ja enda kogumiseks. Kui lapsevanem midagi ei tea või ei ole valmis kohe vastama, saab võita aega, kinnitades lapsele, et tegemist on väga olulise küsimusega. Last võiks kiita ja tänada, et ta tuli selle teemaga sinu juurde. Võib ka öelda otse, et sa ei oska kohe tema küsimusele vastata, aga uurid kindlasti välja ja te vestlete sel teemal uuesti (ja siis tuleb seda lähiajal kindlasti ka teha).

Laps võtab üle vanemate hoiakud ka seksuaalteemadel – seda isegi siis, kui lapsevanemad temaga neid teemasid ei käsitle. Lapsevanem võib end mõistagi pisut ebamugavalt tunda lapsega seksuaalteemasid arutades (mis tahes vanuses lapsega), kuid tähtis on meeles pidada, et just täiskasvanud saavad lapsevanemana või õpetajana lapseni viia õiget infot, et too ei peaks seda hankima teistelt lastelt, reklaamidest ja internetist.

Samal ajal võiks lapsevanemad ära kasutada seda, et meedia toob teemad arutamiseks kandikul ette. Näiteks filmis nähtud suudlus või koguni voodistseen, tampooni- või kondoomireklaam – need on head võimalused vestluse alustamiseks. Vahel võib seda teha ka laps ise, eriti eelkoolieas. Vanema lapse puhul võib täiskasvanu ise algust teha: «Huvitav, kas nad on seal teki all päriselt ka paljad?». Huumorit on alati hea kasutada, et pisut jääd sulatada ning ennast ja last julgustada. Ükskõik kas vestlus on ootamatu või planeeritud, on vanema võimuses luua õhkkond, kus laps tunneb, et temaga ollakse valmis seksuaalteemadel avatult vestlema.

Seksuaalküsimustes teadlikkuse tõstmine ei toimu ainult ühe jutuajamisega, vaid peab olema osa kogu kasvamise teekonnast. Laps peab saama vastused oma küsimustele vormis, mis vastavad tema arengule ja eale. Alati lapsed ei küsigi, seega võiks lapsevanem aeg-ajalt ise uurida, mida laps juba teab ning kust on teadmised saanud. Ikka leebelt ja turvaliselt, soovitavalt kasutades avatud küsimusi (kes? mis? kus? kuidas?). Lapsel võib juba olla infot ja ta võib olla sellest teinud valed järeldused, mille vanem saab siis kummutada.

Kuidas rääkida lapsega seksuaalsest väärkohtlemisest?

Laste kaitsmiseks seksuaalse vägivalla ja väärkohtlemise eest tuleb neile ausalt rääkida ka seksuaalsusega seotud ohtudest, mõistagi arvestades lapse vanust ja arengutaset. Vägivallast ja eriti seksuaalvägivallast rääkimine võib olla täiskasvanu jaoks ebamugav, võib tekkida kartus last liigselt hirmutada. Tegelikkuses ei taju lapsed seda sugugi nii hirmsana, sest neil puuduvad täiskasvanule sarnased seksuaalsed kogemused ja kujutluspildid. Lapsega on võimalik väärkohtlemisest rääkida eakohaselt, kasutades lapsele arusaadavaid mõisteid ja võrdlusi.

Väikesele lapsele saab teemat avada ujumisriiete reegli abil (ujumisriiete alla jäävad kehaosad on isiklikud) ning rääkida sobivatest ja ebasobivatest puudutustest. Oluline on anda lapsele teadmine ja enesekindlus, et tema keha on tema oma ja tal on õigus otsustada, kes ja kuidas seda puudutab. See käib nii meeldivate kui ebameeldivate puudutuste kohta – lapsel on õigus keelduda ka sõbra või lapsevanema kallistusest! Samuti tuleks last õpetada ütlema «Ei», vajadusel ka kõvahäälselt, ning julgustada teda ebameeldivast olukorrast või inimese juurest lahkuma ning rääkima juhtunust usaldusväärsele täiskasvanule. Lihtsaid ja praktilisi juhiseid annavad Tervise Arengu Instituudi ja TÜ seksuaaltervise uuringute keskuse lühikesed õppevideod väikese lapse keha- ja tundekasvatusest, kus ühe teemana käsitletakse ka seda, kuidas rääkida lapsega seksuaalsest väärkohtlemisest.

Allikas: ajakiri «Märka Last»

Tagasi üles