20. sajandi alguse Eestis leidus küllalt revolutsioonilise ja idealistliku hingega noori naisi, kes unistasid lahti rabeleda «kolme K» – Kirche, Küche, Kinder (tõlkes kirik, köök, lapsed) – silmusest. Nende iseseisvus- ja teadmistejanu muutusid lausa manifesteeruvaks 1905. aasta revolutsiooni päevil.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kirjanik Karl Ast-Rumor on kirjutanud oma mälestustes: «Revolutsiooni teel sammuvad naised olid julged, iseteadlikud ja vabad «pupedekodu» eelarvamustest. Nad kõnelesid igast küsimusest silmi maha löömata. Juhtimist ja järelvalvet nad ei vajanud kelleltki. Olid lugenud populaarteaduslikku kirjandust tööliste perekondlikust viletsusest, naiste pilatud seisukorrast kodanlikus ühiskonnas ning abielu probleemidest moodsas käsituses. Oma sookaaslasi väikekodanluse taimelaval nad haletsesid nende äbarikluse, rumalate eelarvamuste ja lühinägelikkuse pärast.»

Mihkel Martna teeõhtud