Taimetark Aili Paju soovitab: hingamisteede põletiku korral saab abi neist viljadest

FOTO: Shutterstock

Kui külm näpistab, on aeg pihlakale minna. Pihlakas on üks isevärki ravimtaim. Teda tunnustab nii teadus- kui rahvameditsiin. Ometi tarvitatakse pihlakat tavaravis harva. 

Aili Paju kirjutab äsjailmunud raamatus «Kui taimed räägiksid», et pihlakast saab abi nii hingamisteede ägeda põletiku, kõrgenenud vererõhu, reumavalude kui ka paljude teiste tõbede korral.

Kui taimed räägiksid

FOTO: Kirjastus

Heal pihlaka-aastal võib suur puu anda kuni 60 kilo õunvilju. See on meeltmööda rästastele, tihastele, siidisabadele, tetredele ja paljudele teistele meil talvitujatele. Sageli rapsivad linnud puult vilju maha, kust teised metsaelanikud (siilid, närilised) neid oma talvekodudesse tassivad. Pärast esimesi öökülmi käivad pihlapuu juures maiustamas ka põdrad, metskitsed, karud.

Oma väärt punetavate viljadega meelitavad pihlakad kõikjal linde ligi, nii et Karl Linnél ei olnud raskusi sellele puule ladinakeelse liiginimetuse andmisega: aucuparia tähendab linnupüüdjat. Vahemere maades on aga ammustest aegadest rändlinde pihlamarjadega võrkudesse peibutatud.

Külma näpistatud viljad muutuvad märksa suhkrurikkamaks, ka nende kibe-mõrkjas maitse väheneb. Siis on aeg pihlakale minna. Enese ja sõprade kogemustest tean, et pihlakakeedis, -siirup, -kompott, -marmelaad ja -liköör on maitsmist väärt.

MIDA KORJATA

Raviks on tarvitatud küll põhiliselt pihlakavilju, kuid ka õisi, pungi, koort ja lehti. Pihlakas õitseb mais või juuni algul, siis on ka õiekobarate ja lehtede kogumise aeg. Vilju on õigem varuda pärast öökülmi. Enne kuivatamist soovitatakse puhastatud marju hoida ööpäev jahedas. Seejärel kuivatatakse kas päikese käes või kuivatis (60-70°C juures). Nii säilivad pihlaka toimeained ja vitamiinid, mille poolest ületab ta koguni sidrunit.

Parkained, pektiin ja amügdaliin pidurdavad süsivesikute käärimist seedekulglas, sidudes sooltes tekkivaid mürgiseid laguaineid ja taastades normaalse mikrofloora.

RETSEPT

Võetakse kaks supilusikatäit peenestatud marju, valatakse 1,5 klaasi keeva vett ja jäetakse seisma.

Tõmmist juuakse hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga. Soovitatav tarvitada kaks nädalat järjest.

Et pihlakas suurendab maonäärmete aktiivsust, soovitatakse teda mao alahappesuse korral. Sorbiinhape toimib sapiajatina, nii et kui kõhukinnisust põhjustavad sapiteede haigused või vähene sapieritus, võib loota abi pihlamarjadest.

Pihlamarju ja -mahla soovitatakse tarvitada kõrgenenud vererõhu ja veresoonte lupjumise korral, ravikuur aitab langetada ka vere kolesteroolisisaldust.

Rahvameditsiin soovitab pihlamarja- või õite teed hingamisteede ägeda põletiku korral, samuti reumavalude ägenemisel.

TEE

Võetakse supilusikatäis õisi või peenestatud vilju klaasi vee kohta, keedetakse väiksel tulel 5 minutit, lastakse seejärel seista 10 minutit ja juuakse kuumalt.

Pikemalt saad lugeda Aili Paju raamatust «Kui taimed räägiksid». Eesti tuntud taime- ja loodusravi arstiteadlase, Tartu Ülikooli professori Aili Paju kirjutised ja raamatud on olnud teerajajateks, mille abil on üles kasvanud juba mitu põlvkonda ravimtaimi tundvaid ja hindavaid inimesi.

Selles raamatus tutvustab ta 27 oma koduaia lemmiktaime raviomadusi ja annab nõu, kuidas neid tarvitada vitamiinirikkaks toiduks või ravimiseks.

Tagasi üles