«Naistejutud». Miks b*tchid kõige paremad mehed endale rabavad?!

Dagmar Lamp

FOTO: Kristina Herodes

Kui naine piisavalt ei naerata või mehe lähenemissoovidele vastu ei tule, siis pannakse talle maru kergelt otsa ette silt: on ikka bitch! Nii väga kergelt käib see sildi vajutamine, et vahel on raske uskuda, et me oleme aastas 2019.

Muidugi ei tule ilmselt kellelegi üllatusena, kui rajult võivad õrna egoga mehed käituda, kui nende arale või rõvedale lähenemiskatsele ei vastata või suisa ära öeldakse. (Soovitame jälgida Instagramis kontot @seepoleokei.)

Aga see on vaid osa probleemist. Resting Bitch Face on nähtus, mis kimbutab paljusid naisi (aga mitte kunagi mehi!), meil kästakse pidevalt naeratada ja rõõmus olla... Samas on sel ka omamoodi mündi teine pool - kuidas selline bitšlus suhetesse edasi kandub? Miks on nii palju paare, kus naisosapool on justkui kõigi parameetrite järgi bitch ja ometi mees kummardab maani, et kõik tema heaks ära teha, nagu John filmis «Siin me oleme»?

Kas tõesti jääb meile bitch'i märk igaveseks külge? Kas on üldse kasulik mingil määral bitch olla? Kas suhtes tasub vahel kergelt ka oma bitch'i-külge näidata? Ja miks naised teisi naisi bitch'ideks (ja libudeks) sõimavad?

Loe ka: «Seisad seltskonna ees põhimõtteliselt alasti: palun, selline olen mina!»

Kuula saadet!

Tagasi üles