Võid ootama jäädagi: miks mehed vabandust paluda ei taha

FOTO: Shutterstock

Kui sõprus korraks teravaks kisub, on naised kiired vabandust paluma – pole oluline, kes süüdi on või mis juhtus, oluline on tülist üle saada ning sõbrad edasi olla. Proovi sa aga meestelt sama loogikaga vabandust kätte saada – paremal juhul vastatakse sulle lihtsalt teemavahetusega.

Meenuta mingit tüli mõne sõbrannaga – äkki unustasid ära, et olid lubanud temaga kokku saada ning sõbranna haavus. Ilmselt palusid vabandust ja ütlesid, et sul on väga kahju, et nii juhtus. Tema tõenäoliselt ütles, et pole midagi ning palub ka ise vabandust, öeldes, et ta reageeris üle ja neid asju ikka juhtub. Kui vabandused vahetatud, lepite lihtsalt uue kohtumise kokku ja sõprus jätkub nagu polekski midagi juhtunud.

Sellised vabandused kuuluvad naiste sõpruse sotsiaalsete normide juurde. Need vabanduse palumised pole tingimata süü tunnistamine või süü suunamine (kuigi pole ka välistatud). Enamikul juhtudel ei ole naistevahelise vabandamise eesmärk tuvastada süüd, vaid lohutada riivatud tundeid ning suhteid soojana säilitada.

Kuidas on aga lugu meestega? Tõenäoliselt on nende vastus algatatud vabandusahelale «pole midagi» ilma igasuguse märgita, et mees ise kavatseks suhete säilimise nimel omalt poolt vabandust paluda. Ajab ikka marru küll, kuid põhjusi tuleb otsida varajasest lapsepõlvest ja üleüldisest poiste ja tüdrukute kasvatamise meelestatusest. 

Mäletad ehk alg- ja põhikoolist, et poisid ja tüdrukud hoiti pigem eraldi rühmadena. Samuti erinesid nende ajaveetmise viisid: tüdrukud jagunesid tavaliselt väiksematesse rühmadesse ning ajasid juttu või mängisid koos midagi. Poisid kogunesid suurtesse seltskondadesse ning võistlesid omavahel mängude raames.

Arenevas eas omandatud käitumismustrid kanduvad üle ka suhtlusviisi: tüdrukute suhtlusstiil on koostööaltim ja teistega arvestavam, võrreldes poistega. Poiste omavaheline suhtlus on tihti ärapanev ja narriv, mistõttu areneb poistes ka ennast kaitsev suhtlusstiil, mille eesmärk on varjata nõrkusi.

Kui panna need lapseea erinevused nüüd täiskasvanute vahelisse vabandust palumise kontseptsiooni, siis näemegi, et naised kasvasid üles kontekstis, kus vabanduse palumine tõi kaasa positiivsed tagajärjed. Vahet polnud, kelle süü miski täpselt oli, mõlemad pooled palusid vabandust ning sõprus oli taastatud. Mehed aga tulevad süsteemist, kus vabandamisel oli mitmeid riske: see tähendas vea või nõrkuse tunnistamist ning tegi mehe haavatavaks, eriti grupiolukorras, kus teised võisid kambana tema kui nõrgima liikme vastu koonduda. Kuna vabandamine on poiste seas vähem levinud, süveneb ka eelarvamus, et vabandamine on «plikalik» või «naiste teema». 

See ei tähenda, et poisid ja mehed mitte kunagi vabandust ei palu. Ikka, kuid nende jaoks on vabandamisel hoopis teine tähendus. Meeste jaoks on vabandamise latt kõrgemal, mis tähendab, et seda tehakse tõsises ja rängas olukorras ning juhul, kus nende vabandamist ei saa nende enda vastu ära kasutada.

Seega, kui naine palub vabandust, tähendab see tavaliselt «Mulle ei meeldi, et me praegu läbi ei saa ja ma tahan, et asjad meie vahel korda saaksid». Kui aga mees palub vabandust, tähendab see tema jaoks «Ma tegin tõsise vea ja võtan nüüd vastutuse.» Kuna meeste jaoks on vabanduse palumine hoopis tõsisem teema, siis tegelikult ei ole põhjust võtta isiklikult tema «pole midagi» või «ok» tüüpi vastuseid kergemates sotsiaalsetes olukordades. Mõnikord tuleb naisepoolne vabandus mehele lausa üllatusena.

Psühholoogid soovitavad selle kuristiku ületamiseks ennekõike silmas pidada üksteise kasvatuse erinevusi. Küll aga tuleb kokku saada selles punktis, kus naised ei vabanda ilma asjata ning mehed mõistavad, et mõnikord on vaja vabandada lihtsalt olukorra silumiseks, mis ei ole kuidagi rünnak nende isiku vastu.

Tagasi üles