Ise tehtud, hästi tehtud: just sellepärast ei suuda sa seatud eesmärke saavutada

FOTO: Shutterstock

Vahet pole, kas sinu unistus on kaotada need üleliigsed 5 kilo, ametikõrgendust saada, silmarõõmuga teise kohtinguni jõuda või elu parimale puhkusele minna. Pidevast enesesisendusest ja teistelegi oma plaanidest rääkimisest hoolimata jäävad aga kõik need toredad asjad saavutamata. Miks küll?

Psühholoogide sõnul on enesesaboteerimine osa meie neurobioloogiast ning käib käsikäes inimeseks olemisega. Üllataval kombel on see seotud meie kohanemisvõimega, mis on inimestel kui liigil aegade jooksul üldse ellugi jääda. Selleks, et nende seost mõista, tuleb mõista põhimõtteid, mis juhivad meie ellujäämist: preemiate saavutamine ning ohtude vältimine. 

Meid ajendab eesmärke saavutama hea enesetunne, mida oskame juba ette oodata. Dopamiinist saadav nauding sunnib meid omakorda veel käituma viisidel, millega kaasneb heaolu. Konks on aga selles, et meie biokeemia ei erista, kas meie heaolutunne pärineb olukorrast, kus me oleme midagi enda jaoks saavutanud või hoopis ohtlikku olukorda vältida suutnud. Kui loomad muretsevad ainult füüsilise ellujäämise pärast, siis inimesed hoolivad ka oma vaimsest tervisest ning ka seda ähvardavad olukorrad tekitavad meis samasuguse võitle-või-põgene reaktsiooni nagu füüsiline oht. 

Preemiad ja ohtude vältimine on nagu ühe mündi kaks külge. Nad ei ole sõltumatud süsteemid ning meie aju püüab pidevalt mõlemat ajendit tasakaalustada. Kui tasakaal on saavutatud, siis ongi kõik hästi: me tunneme end hästi ja meie füüsilise ja vaimse heaoluga on kõik hästi.

Kui see tasakaal on aga paigast, ongi enesesabotaaž tulekul. Instinkt vältida võimalikke ohte oma eesmärkide tagaajamisel ongi see, mis meid nendest eesmärkidest kaugemale hirmutab. Teisisõnu, enesesabotaaž juhtub siis, kui sinu eesmärk vältida ohtusid (ka väljakutseid) on suurem kui sinu eesmärk midagi saavutada.

Mis aga paneb meid võimalikke ohte üle hindama nii hullusti, et see hoiab meid oma eesmärkidest eemal? Psühholoog Judy Ho on aastatepikkuse kogemuse põhjal järeldanud, et seda ülehinnangut põhjustavad neli tegurit: madal enesehinnang, juurdunud veendumused, hirm muutuse või tundmatu ees, kontrollivajadus.

Need tegurid esindavad sinu karakterit ning seda, kuidas sa maailmaga suhestud. Üldjuhul omandame need tegurid juba varajases nooruses ning kuna need püsivad meiega läbi aja ja elu, on need üldjuhul väljaspool meie eneseteadlikkust.

Igal juhul tasub aga püüda neile rohkem keskenduda, et mõista, kuidas need mõjutavad sinu otsuseid, minapilti, sinu käitumist, teatud olukordadele reageerimist ja mis kõige tähtsam - kuidas need sind eesmärkidest eemal hoiavad. Teadlikkus on kõige tähtsam samm tulutute mustrite murdmiseks!

Tagasi üles