Üks säravamaid Tallinna baleriine Emmy Holz langes armukadeda armukese kuulilasust (1)
/nginx/o/2019/11/05/12716174t1he702.png)
8. novembril 1923 avaldati ajalehes Waba Maa järgmise sisuga järelhüüe: «Emmy Holtsi nimi on juba mõned kuud romantiliste niitidega seotud olnud tuttava «võikuninga» kriminaalse afääriga, on figureerinud koos plehkupannud ja tagaaetava avantüristi lugudega, ilma et tal nendega sisuliselt midagi tegu ja ühist oleks olnud. Selle lahkumise sensatsioonilised kõrvallood oma kriminaalse tagajärjega on ka Emmy Holtsi kuju looritanud kõmulise, pikant-romantilise varjutusega. Selle päevauudisliku kõrval peame enestele ka kurvastusega tunnistama, et Eesti alles lapsekingades kõndiv ballett on Holtsis kaotanud oma andelikuma, lootusrikkama ja võluvama esitantsijanna.»
Loomulik anne avaldus tantsus
Emmy Holzi vanemad asusid Tapalt Tallinna sajandivahetusel. Perekond oli üsna kehval järjel ning ega vanemate omavaheline läbisaaminegi polnud just kõige parem. Vahel võtsid riiud nii suured tuurid üles, et ema laste ja mehe juurest üldse minema jooksis. Nii pidigi 23. oktoobril 1902. aastal ilmavalgust näinud vanim tütardest – Emmy – oma nooremate õdede kantseldamisega tegelema. Hiljem kaebas ta tihti selle üle, kuidas ta teinud koduseid töid, nii et käed rakkus.
Emmy kasvas suures osas omapäi ja ega haridustki siis eriti palju kogunenud. Tallinna linnakoolis õnnestus kuidagi viis klassi läbi vedada, siis haarasid teismelist tüdrukut juba uued huvid. Ta hakkas kaasa lööma noorteühingus Tungal, kus Theodor Vettiku eestvedamisel tegeldi koorilauluga. 1917. aastal aga leidis endas juba nii palju söakust, et end pakkuma minna Estoniasse. Mis sest, et närune kleit seljas ja vanad katkised saapad jalas. Emmy võetigi kooriliikmeks vastu ja kaaslased muretsesid noorele algajale korjandusega viisakad riided selga. Kooriliikmetel tuli Estonia lavastustes igal moel kaasa lüüa – nii sõna, laulu kui tantsuga. Just sellel viimasel alal tundus neiul kõige enam eeldusi olevat.
1918. aastal seadis Estonia direktor Karl Jungholz sisse tantsujuhi ametikoha ning palkas sellele kohale Peterburist tagasi saabunud Sessy Smironina-Sevuni. Ühtlasi teatas teatribüroo iseseisva «baletitrupe» palkamisest. Opereti «Nahkhiir» raamides see «trupe» ühes oma juhiga esineski suurema divertismendiga. Teises vaatuses tantsis Emmy koos Lilian Looringuga masurkat. Smironina-Sevun korraldas ka iseseisva tantsuõhtu, mil korrati Niina Smirnova kunagi lavastatud «Unenägu kujuraiuja töökojas», kus kunagi olid unustamatult tantsinud Erika Tetzky ja August Michelson.
Juba aasta pärast lahkus Sevun Estoniast ja temale järgnes liikumisjuhina Vera Berting. Vastandina Sessyle oli tema nn plastilise tantsu esindaja. Berting korraldas iseseisva «koreograafiliste etüüdide õhtu», aga lahkus peatselt Estoniast. Selle järel uut tantsujuhti teatrisse ei palgatud.
Selleks ajaks on Emmy aru saanud, et temas on huvi ja eeldusi tantsuga tegelemiseks. Juba enne Bertingi tulekut oli ta koos Lilian Looringu ja Rahel Olbreiga asunud õppima endise Vene keiserliku teatri baleriini Eugenia Litvinova balletikooli. Emmyst sai selle stuudio üks silmapaistvamaid ja andekamaid kasvandikke, kes avalikel balletiõhtutel au ja hiilgusega üles astus. Litvinova pani oma andeka õpilase peale suuri lootusi ja ennustas Emmyle hiilgavat tulevikku. Noored tundsid vist küll suuremat huvi oma õpetajanna balletiõhtute kui väikeste esinemiste vastu Estonia operettides, sest teatri juhtivad inimesed olid arvamisel, et eesti naistest ikka õigeid tantsijatare ei või saada.
Litvinova aitas ühe hooaja Estonias oma andekatel õpilastel koostada üksikuid tantsunumbreid teatri lavastuste jaoks. Nii nägi Eesti publik Emmy Holzi ooperi balletistseenides või opereti vahepalatantsudes — ikka Olbrei ja Looringu kõrval. Nägus, sale ja painduv, paistis ta silma oma elava, vaba ja ilmeka esinemisega, temperamendi ja noorusliku graatsiaga. Mari Möldre on oma memuaarides kirjutanud: «Emmy Holz algas oma karjääri Estonias 1919 väikeste osadega sõnalavastustes. Peagi selgus aga tema tõeline kutsumus. Mäletan, millise kerguse, painduvuse ja ilmekusega ta «Nukukeses» Liblikat tantsis.»
Kuna Litvinova leping teatriga katkes, ilmus Jungholz kord operetiproovi ja andis tantsuseadete tegemise ülesande Rahel Olbreile. Naine on meenutanud: «Näitlejatega sain veel hakkama, olgugi et Paul Pinna ja Benno Hansen porisesid: «Sihuke plika tuleb meid õpetama!» Kuid tegid siiski järele, mis ma neile ette näitasin. Kui mõne aja pärast direktor Jungholz minult nõudis, et ka meile kolmele tantsud seaksin, läks mu elu raskeks./.../ Olin nüüd kahe tule vahel: minult nõuti tantse, aga Holz ja Looring mind oma juhiks ei tunnistanud. Olin nende kaasõpilane Litvinova juures ja sellisena mitte mingi autoriteet. /.../ Mu elu muutus väga kibedaks. Proovidest puudumised, vastuhakkamised jne olid igapäevased nähted, nii et kui taheti tükk õigel ajal välja tuua, pidin direktori juurest abi otsima. Seda südamevalu ja depressiooni! Kuid imekombel pidasin vastu.»
Hooajal 1922/1923, mil Rahel Olbrei sõitis end välismaale täiendama ja teda asendas Robert Rood, sündisid Emmy Holzi unustamatud belletiosatäitmised – Delibes’i «Coppelias», Saint-Saensi «Surevas luiges» ja Minkuse «Idamaa tantsudes».
Paraku oli Emmy Holzi näol tegemist sellise boheemlasverd kunstnikutüübiga, kes võrdlemisi kergelt suhtus töösse ja kooli, olles n-ö kunstnik jumala armust. Ega siis ilmaasjata ole Olbrei ja Ekston kõnelnud oma mälestustes, kui madal oli tol ajal seltskonna silmis tantsija reputatsioon. Keegi pidi seda arvamust kinnitama. Holzi näol oligi tegemist Estonia Valge saali ja teiste lokaalide alalise külalisega. Mida enam tuli puudumisi balletitundidest, seda vähem sai teater noorele neiule usaldada rolle. Kuid menu oli piisavalt selleks, et noormehed «balletikuulsusega» kurameerida soovisid ja tema jaoks raha välja käisid.
Estonia puhvetipidaja Wallfrisch
Vabadussõja ajal oli teatavasti kehtiv kuiv seadus. Eriti oli selle järgimisega kimpus Estonia puhvet, mida pidasid vennad Erich ja Gottlieb Wallfrisch. Piir teatri ja restorani vahel oli üsna hägune ja sageli käis pärast etendusi «ooper puhvetis edasi». Nii tuli siseministril korra jalule seadmiseks puhvetipidajad aeg-ajalt trellide taha pista.
1920. aastal puhkes sellest isegi tragikoomiline skandaal. Nimelt avastas politseiülem jaanuari keskel Estonia puhvetisse õhtusöögile minnes, et peaaegu igas lauas joodi viina. Kelnerid toonud viina seltersikarahvinides, kohvikannudes ja limonaadipudelites. Joodud isegi hõõgveini. Nagu kirjutati Waba Maas: «Seda tulist veini ometigi keegi taskus pole võinud ligi tuua, see olla kindlasti puhvetis valmistatud olnud.»
Siseminister tegi seepeale korralduse Estonia puhvet kinni panna ja Erich Wallfisch Haapsallu välja saata. Ettevõtmisest sai farss, mida kirjeldati Waba Maas: «12. skp. saadeti Estoonia einelauapidaja isand Fallfisch Haapsalu asumisele, kuhu Kuld-Lõvi ja Peeterburi võõrastemajade einelauapidajad juba enne olid saadetud. Fallfischi väljasaatmine oli aga sellepoolest omapäraline, et see muusika saatel sündis, mis vist vähemalt Eesti ajaloos esimene juhtumine on. Estoonia viiulikoor saatis väljasaadetut kuni Nõmmeni ja siit edasi kuni Haapsaluni asus teda saatma puhkpillide koor.»
Päevalehes kirjutati, et see ettevõtmine olnud «viimane nael keeluseaduse kirstukaanes». Protesteeris ka Haapsalu, kes teatas, et nende linn pole mingi Sahhalin, kuhu Tallinn oma vääritud kodanikud asumisele saadab. Tragikoomiliseks tegi seiga ka asjaolu, et Wallfischid olid Haapsalust pärit – nii et riigi kulul kojusõit. Estonia teatri juhatus ruttas linnale teatama, et sõltub majanduslikult ainult restoranist ja peab ilma selleta uksed sulgema. Rahvuslikule uhkusele hädavajalik restoran saigi loa tööd jätkata, aga sinna lubati eraldi politseinik seadust valvama panna.
Pärast sõja lõppu lubati rahvale jälle tantsumuusikat ja paaristantsu. Emmy Holz, kes selleks ajaks oli juba pikemat aega mänginud grand dame´i Erich Wallfischi käevangus, leidis, et õige aeg on sellist rikast ja kuulsat meest ära kasutada. Ta kirjutas Erichile mitu kirja, milles kaebas raske koduse elu üle. Vähe sellest, tal oli söakust ka ette panna, et mees peaks üleüldse oma seaduslikust abikaasast lahutama ja hoopis teda kosima. Kirjutamisel ja läbirääkimistel oli ka tagajärg.
Kõigepealt saatis Wallfisch 17-aastase Holzi leeri, seejärel jättiski oma naise maha ja asus noore baleriini juurde elama. Augustis müüs mees miljoni ja kuuesaja tuhande marga eest oma einelaua sisseseade ja eesõiguse ära ning kavatses noore pruudiga Saksamaale «pulmareisile» sõita. Selleks olid juba passid ja viisadki olemas, kuid einelauapidaja võlausaldajad panid käe ette. Sellegipoolest jäi raha veel küllalt järele. Jala ei käidud enam kusagil. Sõideti vaid autoga, halvemal juhul voorimehega. Päeva, õhtu ja öö jooksul käidi tihti mitu joogikohta läbi – oli ju suve algusest Eestis viinamüügikeeld tühistatud. Tallinn tantsis ja pidutses. Preili Emmyle sigines nii mõnigi ehteasi ja moekam riidehilp.
Pidu sai läbi, kui Wallfischi rahad kokku kuivasid. Kuid ettevõtlik mees ei jäänud hätta. Ta võttis rendile kinoteatri Grand Marina ja asutas kabareerestorani Must Kass. 24. juulil 1921 avaldati ajalehes suur kuulutus: «Cabaree MUST KASS. Merepuiestee nr. 10. Teisipäeval 26. s. k. p. Direktor E. Wallfischi auõhtu. Enneolemata cabaree, esinevad pealinna kuulsamad artistid. P. s. suur «balett pantomime», pidu «Mikado lossis» kell 12. Aias ilutuled ja suur enneolemata ja nägemata tulevärk.»
Musta Kassi avamine oli suursündmus. Asutuse nimigi oli sildil prantsuse keeles – Chat Noir. Sõja ajal tõusnud janu lõbu järele panid asutuse kohe mürinal käima. Esinesid parimad näitlejad ja tantsijad ning joodi peenemaid jooke. Kassist sai poliitikute ja ärimeeste kooskäimise koht, kus näitlejannadesse suhtuti lugupidavalt.
Sellegipoolest pidi Erich oma «hiilguse kinnipidamiseks» kurjale teele minema, et aga noorele silmarõõmule raha hankida. Kõigepealt sai ta korduvalt politseilt ettekirjutusi lahja viina ja märgistamata sigarettide müügi eest. Kuid tipp saabus 16. detsembril 1922, kui Päevalehe artiklis «Kõmuline piiritusevargus Rosen ja Ko piiritusevabrikust» kirjutati, et politseioperatsioonil tabati neli isikut, kes juba pikema aja jooksul suuremaid piirituse vargusi toime pannud ja tulivett kõrtsidele edasi müünud. Politsei arreteerinud asjaosalised Gottfried Wallfischi ja Mart Hamburgi parajasti siis, kui nad Musta Kassi kõrval asunud aeda tahtsid ronida. Küllap olid vennad jälle seljad kokku pannud.
Võikuningas Schulze
1923. aasta kevadel lõpetas Emmy Holz edukalt Estonia hooaja ja sõitis Pärnusse Rannasalongi kabareesse esinema. Paraku sundis jalanikastus teda lepingut enne tähtaega katkestama ja Tallinna tagasi pöörduma. Just siis juhtis juhus tantsijatari teele Eesti «võikuninga» Schulze.
Waba Maa kirjeldas nende «romanssi»: «Suvel sobib tutvus Holtsi ja Schulze wahel. Esimene ei näi austajat sallivat. Ta katsub teda eemale tõrjuda ja tarvilises kauguses hoida. Ei aita siin autosõidud, ei shokolaadikarbid, ei kallid kingitused. Tehakse väljasõitusid, alaliselt käiakse kõrtsides. Emmy istub emaga, kes tütre tegevust heaks kiidab. Voolab vahuviin, laulab mustlastekoor. Schulze aga sulab. Ta kiidab ema, suudleb selle kätt, et aga poolehoidu võita. Käib teiste juures nõu küsimas, kuidas ligi pääseda preilile, kuidas võita selle südant, keda pööraselt armastab. Jälle voolab raha. Ta annab seal tuhandeid välja, kui teine markasid. Ta tasku on täis Rootsi kroone, mida ta nõus ohverdama armastuse altarile.»
Josep Schulze ilmus Eesti metsikule ja korraldamata ärimaastikule 1922. aastal. Ta oli umbes 40aastane juudi ärimees, kes oli sündinud Elsass-Lotringis. Ilmasõja ajal oli ta saanud Hollandist Argentiina konsulilt kulleripassi ja ilmus Tallinna Kommerts võõrastemajja uhkelt kui suur ärimees. Ta kihutas linnas ringi autoga, millel lehvis Argentiina lipp, nii et teda esialgu Argentiina konsuliks hakati pidama.
Peagi õnnestus Josep Schulzel saada Rootsi kodakondsus ja teha algust oma kõmulise «võikuninga» karjääriga. Kuigi üsna tumeda minevikuga, õnnestus mehel Eesti äriringkondade usaldus võita ja vaid lühikese aasta jooksul või väljaveo monopol enda kätte saada. Selleks oli tal üsna omapärane taktika.
Eesti äride oma noota tõmbamiseks maksis Josep Schultze Eesti või eest hulga kõrgemat hinda, kui seda välisturgudel maksti. Rootsis samal ajal aga müüs ta võid odavamalt kui teised importöörid. Nii meelitas ta Rootsi firmasid endale suuri avansse andma, mis Schulze seletuse järele tarvis olla «avansside maksmiseks Eesti meiereidele, kes suures rahapuuduses». Selline ärimudel ei saanud kuigi kaua edukas olla, aga sellega polnud Schulze arvestanudki. Rootsi firmad olid kasumilootuses üsna altid avansse maksma. Peagi oli Josep Schulze Rootsi ühe suurema firma Svenska Slakteribolaget esindaja.
Ärimees polnud loomult üldse tagasihoidlik inimene. Vastupidi – tema suur raha ja suur võim pidi igatepidi välja paistma. Kõneldi isegi, et ta Stockholmi ja Tallinna vahel kurseerinud reisiauriku Kalevipoeg enda teenistusse seadnud. Kui Schulze Stockholmi naise juurde sõita tahtis, pidi aurik seni sadamast ärasõiduga viivitama, kuni ta oma asjad linnas ära õiendas. Nii pidanud laev mõnikord «Eesti võikuninga» tulekut paar tundi ootama, mis teiste reisijate seas õigustatud pahameelt tekitas.
Suve lõpuks suutis Josep Schulze oma «äriplaanid» hiilgavalt kokku tõmmata. Ta teatas Rootsi äripartnerile, et vajab umbes 300 – 400 000 krooni avanssi äri laiendamiseks Lätti. Raha kätte saanud, kadus mees Eestist Emmy Holzi endaga kaasa võttes. Näib, et selleks ajaks oli ta lõpuks võitnud baleriini sümpaatia. Või vähemalt äratanud temas huvi edaspidiste ühiste seikluste vastu. Me ei oska arvata, kas Emmy üldse teadis midagi oma kaaslase rahaasjadest ja äridest, ja kas see teda üldse huvitaski. Haridust tal teadupoolest eriti polnud. Pigem võis teda köita suurlinnade ahvatlev sära. Teised olid Euroopas käinud, näinud Pariisi ja Berliini. Miks siis mitte tema.
Kõigepealt sõitsid Schulze ja Holz lennukiga Riiga. Enne põgenemist oli Josep mitmel korral välismaal käinud, paar korda ka Riias. Kuna Emmyl seal passiga mingi arusaamatus ette tuli, siis sõitis ta lennukiga veel korraks Tallinna tagasi. Oma asjad korda ajanud, lendas ta Schulze juurde Riiga ja sealt rändasid nad edasi üle Saksamaa Brüsselisse. Otse loomulikult õhuteed pidi, sest lennata armastasid mõlemad.
Esimesena hakkasid pettust kahtlustama rootslased. Selle peale ärkasid Eesti kaubandus-tööstusministeerium, Harju Pank ja k.-ü. Estoonia. Kui summasid kokku hakati arvama, selgus, et «võikuningas» oli umbes miljoni krooniga õhku haihtunud. Veel aastaid hiljem kirjutas Waba Maa seoses Harju Panga ja Schulze afääriga: «Fiktiivarvetest hoolimata läks Schultze äri siin aasta aega üsna priskelt: tema telegrammide peale tuli Rootsist ikka sularaha õigel ajal kohale ja Eesti ärimehed arvasid, et nad kasuliku kaubaga koos, kui Schultze leidis, et nalja nendega juba küllalt tehtud. Ta müüs kauba alla oma hinda maha, jättis arved õiendamata ja kadus, kaasa võttes Tallinna parema tantsijanna. Harju Pank ja Rootsi suurfirma, kelle vahele seega äkkist tühjus tekkinud, kukkusid väga ebameeldival kombel otsaesistega vastastikku.»
Svenska Slakteribolaget andis asja Rootsi politsei kätte ja laskis välisministeeriumi kaudu kelmi otsida. Viimati nähti teda Pariisis, kuid siis kadusid jäljed. Juhtum, mida laialdaselt kajastati ka Rootsi ajakirjanduses, sundis Svenska Dagbladeti ajakirjanikku nentima: «Lootused ta kinnisaamiseks on väikesed, sest ta on mitmete passide omanik, mõistab mitut keelt ja tunneb peiduurkaid nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopat hästi.»
Tragöödia Santanderi hotellis
Pariis tühjendas seiklejate taskud kiiresti. Vähemalt nii tundus Emmy Holzi kirja põhjal oma vanematele, milles tütar palus saata 40 000 marka kodumaale naasmiseks. Vahest sai Emmyl lihtsalt villand oma kavalerist, kes talle nagunii algusest peale polnud eriti sümpatiseerinud. Vanematel polnud sellist summat kusagilt võtta ning kuna Rootsi kriminaalametnikud neile juba väga kannule hakkasid jõudma, tuli Prantsusmaalt kaduda.
Edasi sõideti üle Püreneede Hispaaniasse, Kantaabria piirkonna keskusesse Santanderisse. See oli sadamalinn Põhja-Hispaanias Biskaia lahe ääres, kus veel enne ilmasõda oli keenud vilgas kuurordielu. Linnas elas tollal umbes 55 000 elanikku, seal oli mitu teatrit ja eriti silmatorkav härjavõitluse areen. Kuna sõjast saadik linnakeses välismaalasi eriti ei käinud, siis äratasid valgejuukseline põhjamaa iludus ja tõmmu vanem härra kohe suurt huvi.
Koos elati lõbusat elu. Käidi väljasõitudel supluskohtadesse, nagu Solares või Sardinero. Hilja õhtuti nähti neid kohvikrestoranides Guizo, La Cruz Blanco ja mujal. Kärsitult astuti mõnesse lokaali, lahkuti sealt pea, et jälle uues kohas väheseks ajaks istet võtta. Emmy elas hotell Europas, kuna ta kaaslane Gran Hotel de Francisca Gomezis. Mõlemad olid sisse kirjutatud huvireisijatena. Sageli istusid nad üksteise juures numbris, kuhu lasti serveerida igasuguseid jooke.
Vahel nähti aga neiut üksinda jalutuskäikudel Playa de La Magdalenas, kus ta kasiinos õhtuti aega veetis. Tema kaaslane aga näis huvituvat sadamaelust. Just hommikuti nähti härrat seal ringi uitamas ja meremeestega vabalt hispaania keeles suhtlevat. Kui siis Josep Schulze laevade ekspeditsiooniärist käis pileteid nõutamas laevale, mis lähemal ajal pidi sõitma Vera Cruzi Mehhikosse, äratas tegu kohalike võimude tähelepanu. Nad saatsid järelepärimise Madridi ning saidki teada, et tegemist on rahvusvaheliselt tagaotsitava paarikesega. Veel mõni formaalsus ja Schulze ning Holz oleksid langenud seadusesilma kätte. Kuid saatus otsustas teisiti.
Juba mõni päev enne saladuse avalikuks tulekut oli märgata mõlemas närvilisust. Näis nagu oleks vahekord jõudnud suuremasse kriisi. Kui nad kahekesi võõrastemaja toas viibisid, oli kuulda ägedat tüli ja naise nuttu. Eriti tormiline kokkupõrge leidnud aset 4. novembril. Naine tormanud nutetud silmil oma toast välja ja hakanud teenijale võõras keeles midagi ägedalt seletama, millest see aga aru pole saanud.
Hiljem nähti neid koos ühes pisikeses tavernis härjavõitluse areeni lähedal. Nad olid aset võtnud nurgalaua äärde, millele oli kuhjatud veiniklaase ja puuvilju. Tavernis viibisid ainult mõned üksikud külastajad. Noor naine oli olnud äärmiselt närviline ja kogu aeg kestnud äge sõnavahetus. Lõpuks tõusnud ta veiniklaasi laual ümber tõugates toolilt ja tahtnud väljuda. Mees püüdnud aga takistada. Vahejuhtumi pealtnägija pöördunud hispaania keeles küsimusega naise poole, kuid see vastanud võõras keeles, rabelnud end siis lahti ja rutanud välja.
Üsna varsti pärast seda kuuldi hotellitoast, kus elas Emmy Holz, revolvripauku. Hetke pärast järgnes teine lask. Hotelliteenijad leidsid lukustatud ust avades mõlemad surnult. Kohale rutanud politseivõimud said vaid nentida, et kurbmängu ohvrid olid tagaotsitavad Josep Schulze ja Emmy Holz, kelle vangistamise kohta juba käsk oli välja antud. Schulze oli mõrvanud Emmy Holzi revolvrilasuga pähe, tappes seejärel endagi.
Traagiline juhtum äratas suurt tähelepanu nii kohalikes lehtedes, kuid leidis kajastamist ka Rootsi ja Eesti ajakirjanduses. Kõigile jäi selgusetuks, mis oli selle draama põhjuseks. Oletati, et vahest olnud tegu armukadedusega või siis tahtnud naine oma kaaslast maha jätta ja mees mõrtsukatööga seda takistada. Vahest olnud raha otsakorral? Või polnud oodatud laev piisavalt kiiresti saabunud? Oli Schulze ehk aru saanud, et politsei tal juba kannul ja kohe kinni võtmist oodata?
Aastaid ei vaibunud jutud avantüürist
Tantsijanna omaksed ja tuttavad lootsid, et Hispaanias juhtunu oli mingi arusaamatus. Emmy polegi ehk surnud, vaid tegu oli mingi lavastusega. Nii saabus lehetoimetusse kiri Berliinist, kus üks Eesti suurärimees kinnitas, et üks endine ohvitser olla Schulze ja Holziga samas rongis Berliini sõitnud. Keegi naine aga olevat näinud Emmy Holzi koguni Ameerikas.
Neid spekulatsioone õhutas tõsiasi, et keegi Eestist polnud surnukehi tuvastanud. Vanematele oli saadetud Hispaaniast vaid konsuli kiri. Spekulatsioonide vaigistamiseks trükkis Waba Maa selle 1924. aasta jaanuaris isegi ära:
«Don Vicente Mosquera Lopez, Santanderi Lääne jaoskonna tähtsamate asjade kohtu-uurija tervitab aupaklikult Tallinna kohtuvõimusid ja teatab neile ühtlasi, et tema poolt on alustatud juurdlus Emmy Holtsi asjus, kes ameti poolest tantsijanna, Eestis 8. nov. 1902 sündinud, 31. oktoobril kel 13 Cajos, Cazona jaoskonna alamüksuses, suri. Tema juurest leitud dokumentide põhjal võis tema aadress olla järgmine: Estonie, Reval, Holts. Falkspargi t. 18-3. Estland.
Seda kirja diplomaatilisel teel läkitades palun ma Eesti kohtuvõimusid Tema Majesteedi kuningas Alphonse 13. ja enda nimel astuda järgmisi samme ja nende tagajärgedest mulle võimalikult kiirelt teatada. 1. Kes on Emmy Holtsi lähemad omaksed. 2. Emmy Holtsi surmasõnumi edasiandmise korral neile teatada, et ülalnimetatud isik mõningaid varandusi järele on jätnud, et need varandused alal on hoitud ja et omastele nende varanduste kätte saamiseks Hispaania tsiviilseaduse punkt 961 põhjal endil ehk oma seadusIiselt volitatud esitajate kaudu samme tuleb astuda.»
Võib arvata, et nii keeruliselt sõnastatud läkitus vaeseid vanemaid kuidagi ei aidanud. Ei teadnud nad midagi Hispaania tsiviilseadusest ega olnud neil küllap rahagi, et hakata välja nõudma Emmy asju. Nende asjaolude mõjul kujunes arvamus, et Hispaanias toimunu võis olla juhuslik ühtelangevus mõnede teiste isikute enesetapuga. Kuna Schulzel oli võlgade ja kahtlaste äride tõttu põhjust silmapiirilt kaduda, võis see talle olla soodus võimalus end surnute kilda arvata. Miks aga oleks pidanud lootustandev baleriin Eestist kaduma, seda need jutud ei suutnud selgitada. Igal juhul ei saanud omaksed Emmy Holzilt iialgi enam mingeid teateid ja Estonia balletiteater kaotas ühe oma säravama tähe.
Kasutatud:
Eesti «võikuninga» kõmurikas lõpp. Waba Maa, 13 september 1923
Eesti võikuninga Schulze traagiline lõpp. Waba Maa, 7. nov 1923
H. R. Emmy Holts. Waba Maa, 8. nov 1923
Kurbmäng Santanderi tavernas. Waba Maa, 22. nov 1923
Võikuninga Schulze loo lõpp. Waba Maa, 12. veebruar 1924
Emmy Holts elus? Waba Maa, 31. mai 1930
Kalervo Hovi. Kuld Lõvi ja Kultase ajal. Varrak 2017
Heili Einasto. Rahel Olbrei. Eesti tantsuteatri rajaja. Eesti Teatriliit 2018