Mitte ainult Halloweeni ajal: 6 judinat tekitavat lugu töökoha kummitustest

Scary Jack, halloween pumpkin

FOTO: PantherMedia/Scanpix

Unusta nõmedad ülemused, tüütud kolleegid ja ebareaalsed tähtajad - Huffpost jagab hoopis kõhedamaid lugusid kuuelt töötajalt, mida nad oma töökohas kogesid.

Hoiatus: jäta tuled põlema!

Hääl ilma kehata

«Me oleme kindlad, et mingisugune jube õnnetus juhtus meie kohvipoe hoones. Esimesel korral olin poes üksi, kliente polnud ja kolleegid olid tagatoas ning järsku kuulsin meesterahva häält küsimas »Kus mu käed on?«. Ma pidin püksi tegema. Sellest ajast saati on kummalisi asju juhtunud. Vahel kuuleme kedagi meid tervitamas, aga kedagi pole. Tagaruumis nõusid pestes näen midagi silmanurgast liikumas. Me kuuleme uksekellukese helinat, aga keegi ei liigu. Asjad kukuvad maha, kuid kedagi pole lähedal olnud. Ma kohe üldse ei naudi oma vahetusi, kui need asjad juhtuvad.» - Francisca, kohvipoe barista

Kümned inimesed silmanurgas, kuid mitte kedagi kohal

«Olen tehnik ja pean palju reisima. Üks klient palus mul appi tulla Texasesse. Jõudsin reede hilisõhtul kohale ning alustasin seega laupäeva hommikul. Nädalavahetuse tõttu oli ettevõtte hoone kinni, mistõttu oli parklas vaid mõni üksik auto. Turvamees ootas mind kohapeal ja lasi mu sisse ning lahkus seejärel. See oli tohutu parkla, poole jalgpalliväljaku suurune. Ühe pika seina sees oli viis suurt restidega kaetud ventilaatorit. Asusin rahulikult tööle. Alguses oli kõik normaalne, aga mul oli pidevalt tunne nagu keegi jälgiks mind. Lõuna paiku tuli turvamees tagasi ja küsis, kas ma tahan äkki välja saada pausi jaoks. Ütlesin ära ning ta andis mulle oma numbri, et ma helistaks, kui mul välja vaja saada. Kui ta oli lahkunud, hakkasin järsku enda ümber kuulma samme. Nagu oleks ümberringi palju rahvast, kes kõik edasi-tagasi käiks, aga niipea kui pilgu tõstsin, jäid sammud vakka. Mõnikord kuulsin ventilaatorite reste kolisemas, nagu laperdaksid need tuule käes, aga mingit tõmbust ei olnud. Kõige õudsem oli see, et ma nägin pidevalt silmanurgas inimesi mööda minemas, aga kui ümber pöörasin, ei näinud ma kedagi. Viie paiku lõpetasin töö ja helistasin turvamehele, kes tuli kohale, et kõik korralikult lukku panna. Ma ei märganud seda siis, kuid tagasi mõeldes taipasin, et turvamees ei astunud kordagi parklasse sisse.» - Carlos, tehnik

Kurjakuulutav telefonihelin

«Meie vanas kontoris juhtus tihti nii, et printer hakkas printima ilma igasuguse käsuta. Näiteks kui tegin ületunde ja olin ainus inimene kontoris ja teadsin täpselt, et mina pole midagi printima pannud. Mõnikord helisesid telefonid, aga teisel pool ei olnud kedagi. Uksekell helises, kuid jälle polnud kedagi. Need olid päris kõhedad õhtud.» - Karen, müügiassistent

Alumise korruse seletamatud helid

«Töötan ühes restoranis ja meie köök on alumisel korrusel. Kella kümnest me toidutellimusi enam ei võta, aga avatud oleme südaööni. Mõned aastad tagasi, kui olin viimane ja hakkasin uksi lukustama, kuulsin järsku pottide ja pannide kolinat. Eeldasin, et kokad on veel köögis ja läksin uurima, mis nad toimetavad. Kui alla jõudsin, oli aga kõik pime ning kedagi polnud kuskil. Ma lausa tormasin üles ja pidin mõnda aega rahunema. Kui ma seda teistele rääkisin, tuli välja, et ka nemad olid hilisõhtutel seletamatuid helisid kuulnud.» - Lainey, ettekandja

Tont, kes lülitab tulesid sisse

«Tampa teatris kummitab täiega ning meil on käinud mitmeid paranormaalsete nähtuste uurijaid, kes kõik kinnitavad, et meil tõesti on siin midagi. Meil on üks kummitus, kellele meeldib lavatulesid sisse lülitada. Ta teeb seda isegi küsimise peale. Meil oli kord üks sensitiiv, kes püüdis kummitusega ühendust saada ning küsis, kas ta lülitaks meie jaoks tuled sisse. Mis te ise arvate, mis juhtus?» - Jill, Tampa teatri turundusjuht

Väike patsisikutus

«Töötan algkoolis ning oli päevi, kui ma olin tööl kas nädalavahetusel või mingil muul ajal, kui kedagi teist polnud. Mõnikord kuulsin koridoridest kergeid samme ja sosinaid. Väga tihti avanesid ja sulgusid kraanid WC-des ise või tõmbasid potid ise vee peale. Üks kord tundsin, kuidas keegi tiris mind mu patsist ja seal polnud mitte kedagi! Mina isiklikult ei kartnud, sest see kõik tundus mänglev, mitte pahatahtlik. Minu kolleege hirmutasid need asjad aga küll.» - Laurie, perenõustaja

Tagasi üles