Vastandid ei tõmbugi - miks valime partnereid, kes meiega sarnased välja näevad

FOTO: Shutterstock

Kas oled mõne paari juures tähele pannud, et partnerid näevad üksteisega tohutult sarnased välja? Mõne paari puhul on sarnaseid jooni lihtsalt paar-kolm, kuid teise puhul oleksid justkui kaksikud kokku sattunud. On see lihtsalt juhus või tõmbabki meid partnerite poole, kes meiega füüsiliselt sarnased on?

Mõned teadlased usuvad, et inimesi meelitab alateadlikult kõik, mis on neile tuttav. 2010ndal aastal ajakirjas Personality and Social Psychology Bulletin avaldatud teadusuuring tõestas, et meie ajud suudavad paremini töödelda infot ja piltmaterjali, mis on neile juba tuttav.

See tähendab, et inimesed ei vali mitte ainult oma vanematele sarnaseid partnereid, vaid ka neile endile sarnaseid kaaslasi. Uuringus näidati katsealustele pilte: osadel piltidel oli portreemontaaž kahes võõrast või portreemontaaž võõrast ja katsealuse enda näost. Osalejatel paluti hinnata piltidel olevate isikute atraktiivstust ning alati valiti montaaž enda ja võõra näost. Sarnane uuring korraldati ka 2013. aastal, milles näidati osalejatele nende partnerite pilte, kus mõned näojooned olid muudetud. Selleks oli kasutatud kas võõraste inimeste näojooni või katsealuste omi. Selgus, et nii mehed kui ka naised eelistasid järjekindlalt nägusid, millele oli lisatud nende endi näojooni.

Ülalmainitud pole ainsad uuringud, mis kummutab suhtemüüti, et vastandid tõmbuvad. Statistik Emma Pierson korraldas uuringu ühe miljoni paariga kohtingusaidil eHarmony ning avastas, et suur enamus valib kaaslase endale sarnanemise põhjal. Pierson avastas, et just naised eelistavad nii endale füüsiliselt (sealhulgas pikkus) kui ka omadustelt sarnaseid mehi (näiteks loomingulisus). Pierson avastas, et naised võtsid ühendust pigem meestega, kes olid neile sarnasemad ning kippusid eelistama neid, kes kirjeldasid end samade tunnustega nagu naisedki, näiteks «hea huumorimeelega» või «intelligentne».

Pierson uuris asja edasi ning geenitehnoloogia ettevõtte töötajana kasutas ta nii DNA-proove kui ka põhjalikke küsitlusi, et paaride sarnasuse nähtust edasi uurida. Seegi süvitsi minek tõi välja, et vastandid ei tõmbu: Pierson ja tema kolleegid avastasid, et paarid jagavad lausa 97% uuritud omadustest, sealhulgas ka näiteks ajaline täpsus ja isiklikud huvid. Sportlased olid paaris teiste sportlastega, veganid eelistasid teisi liha mitte-sööjaid, kiirtoiduarmastajad olid koos teiste kiirtoiduentusiastidega ning isegi ülemäära vabandama kippuvad inimesed olid koos teiste samasugustega.

Iseenesest pole üllatav, et inimesi tõmbab sarnaste omadustega partnerite poole, sest ühist pinda on suhtes vaja. Miks aga tõmbab meid inimeste poole, kes on lisaks iseloomule ka füüsiliselt meiega sarnane? Tuleb välja, et loomariigis on see täiesti igapäevane nähtus ja seda nimetatakse seksuaalseks vermimiseks. See tähendab, et juba noorest peast õpime vanemate pealt, mida peaks partneri valimisel tema juures silmas pidama. Seega, kuigi tundub, et valime partnereid, kes on meie endiga sarnased, valime hoopis oma vanematega sarnaseid kaaslasi, sest ka vanemad on meiega DNA tõttu sarnased.

See külgetõmme on täiesti alateadlik ning põhineb tuttavusel. On loomulik tunda külgetõmmet juba tuttava poole, sest see tekitab mugavus- ja turvatunnet.

Tagasi üles