Raheli rasedusblogi: miks see muna ei juba või viljastuda, kas me tõesti seksime liiga palju?!
Alustab uus kolumnist!

FOTO: Shutterstock

Ma olen 32-aastane. Tänapäeval ei ole see katastroofiline vanus, et pere luua. Minu emal oli muidugi selleks vanuseks juba kolm last – mina neist kõige noorem – ning lahutus seljataga. Mina leidsin aga alles mõned aastad tagasi oma ellu mehe, kellega tõesti tunnen, et meist võiks asja saada, me võiks kokku jääda ja meil võiks lapsed olla. Nüüd tuleb need lapsed lihtsalt valmis teha.

Alustab uus kolumnist Rahel, kes jagab meiega oma rasedusteekonda.

Nagu tüüpiline meie aja naine ikka, olen ma kümme aastat pilli söönud. Enne pillile minekut olin väga noor, katsetasin kondoomidega, sõin häbiväärse koguse SOS-tablette ja elasin ka mõnda aega sellise tüübiga, kes vandus mulle, et tema üldse on viljatu ja selle asja pärast me muretsema ei pea. Nii et eks ma teadsin küll, et pärast pillilt maha tulemist läheb lapse tegemisega aega.

Kui aga üle poole aasta oli möödas, avastasin, et olen aina kurvem, kui poest tampoone ostan. Sama muster kordus iga kuus: päevad lõppesid ja umbes nädalake hiljem näitas äpp, et nüüd on aeg, ning me jooksime voodisse võimlema. Ma väga üritasin hoida seksi ikka toreda ja värskena, nii et meie arsenali jõudis aina rohkem pitsilist pesu Hiinast, halba pornot tahvelarvutist ja niisama mänguasju. Mida ei tulnud, oli aga laps.

Pärast üheksat kuud tulemusteta paugutamist – oi, milline lõbus kokkusattumus – läksin lõpuks arsti juurde. Ma olin tegelikult pannud juba varemgi mitu naistearsti aega, aga ütlesin need viimasel hetkel ära. Teadagi miks, selline tunne oli, et ju on midagi ikka viga ja üldse ei tahtnud seda uudist kuula. Seekord aga läksin kohale ja valisin meelerahuks natuke kallima erahaigla. Mõtlesin umbes nii, et kui ma pean kuulama, et pillid on mu munasarjad igaveseks hävitanud või tegelikult mul ei olegi emakat, kus beebi võiks kasvada, siis vähemalt luban endale seda luksust, et istun mugavas toolis läikivas haiglas. Pärast saab ehk tasuta kohvigi, kui arvet maksma lähed.

Üllatuslikult teatas arst aga, et mul pole mitte midagi viga. Ta tegi paar testi ja teatas siis, et mu munasarjad on ilusad, tsükkel viieline, emakas tühi ja valmis ning ühtegi haigust pole ka ette lugeda. Kuulasin teda ja endal seest kihvatas. Mõtted triivisid kohe tahes-tahtmata sinna suunda, et isegi kui ma olen füüsiliselt terve, siis äkki ma lihtsalt ei saa lapsi. Äkki lihtsalt ei saa! Teate küll neid naisi, mõnel on selline tädi või naabrinaine, kes alati heldinult teiste lapsi vahib ja pärast paari pitsi likööri kurvalt teatab, et ka tema kunagi unistas emadusest. Vohh, äkki olen ma üks neist? Äkki seda ei saagi meditsiiniliselt seletada?

Arst arvas, et äkki ikka ei ole.

Koduteel läksin apteeki ja ostsin arsti soovitatud viljastumisvitamiinid ning foolhappepakikesed. Abivalmis apteeker küsis mult, kas midagi on veel vaja ja ma pidin nutma hakkama, kui ütlesin, et ovulatsiooniteste ka, peoga. «Rasedusteste?» küsis neiu mult üle. Sain aru, et tema hääles on aktsent, et ta räägib koolis, mitte kodus õpitud eesti keelt. «Ei, ovulatsiooni,» ütlesin ja hoidsin pisaraid tagasi.

Mõned päevad hiljem pissisin vetsus pulga peale ja sain oma teise triibu kätte. Ovulatsioonitriibu, mitte raseduse, eks, kuigi test nägi välja täpselt õige. Täpselt nagu filmis, kui rõõsa peategelane triibu kätte saab ja pisarsilmil mehele head uudist teatama tõttab. Kallis, ma olen rase! Kui imelik neid sõnu öelda oleks.

«Kallis, täna on õige päev,» ütlen enda mehele järgmisel õhtul nii kui ta töölt jõuab. Arst pani mulle südamele, et me seksime liiga palju, et iga päev ja mitu korda päevas ei ole üldse vaja teha. Kraam läheb… noh, lahjaks, kui seda mehe kehast liiga palju välja kurnata. Iga 48 tunni tagant on õige ja nii me siis oleme oodanud õiget hetke, mis lõpuks käes. Päev pärast positiivset ovo-testi, siis on õige.

Mees muidugi on rahul ja läheb sobivat muusikat valima, kuni ma ennast voodisse sätin. Üllatuslikult on tänane valik Sade, tema varajane ja meelas saksofonimuusika. «Võta ennast nüüd kokku, palun, muna,» mõtlen endamisi ja me hakkame lapsi tegema. «Võta ennast kokku ja viljastu juba ära!»

Tagasi üles