Üksi või üksik: kuidas sotsiaalsele survele allumine hoiab sind eneseteostusest eemal

FOTO: Shutterstock

Sotsiaalne ettekirjutus - kuitahes varjatud või otsekohene - näeb ette, et õnn tuleb õuele ainult paarisrakendina. Mida aga arvata, kui mitmetest ponnistustest hoolimata kaaslast rakendisse ei leia või… ei tahagi leida?

Suhtestaatus on kohati nagu avalik ettevõte: kõigil on vaja teada, mis ja millal ja kuidas ning vahel jääb mulje, et suhtes olemine on rohkem sellest väljaspool olevate inimeste jaoks kui iseendale. Iseenesest ei ole siin midagi üllatavat: paariks hakkamine ja kooselu on traditsioon, nii on alati kombeks olnud. Suhtestaatuse teevad oma asjaks küll vanavanemad, vanemad ja ka sõbrad-tuttavad. Viimast vallalist sõpraderingis nöögitakse ikka, et kus siis sinu unelmate prints või printsess on, ning meedias elame kaasa avaliku elu paaride suhtemõõnadele ja -tõusudele ning sosinatele, keda kellega mis üritusel nähti.

Igal juhul on suhtes olemine või mitteolemine kõrvetav teema ning selle järjekindel käsitlemine tekitab teatava surve - tekib tunne, et kas või läbi tule ja vee ja vasktorude pead olema suhtes, et kellelgi sinu kohta midagi öelda ega arvata oleks. Lapsepõlves loetud muinasjutudki ju lõppesid sellega, et koos elati õnnelikult elu lõpuni. Just koos. Üksiolemises on midagi veidrat, mis on evolutsiooni seisukohalt ka täiesti mõistetav - inimene on ellu jäänud nn karjaloomana. Meie kauged esivanemadki elasid väikeste kommuunidega, sest ainult koos sai ellu jääda. Mõelda vaid, kui palju koostööd ja planeerimist nõudis mitmel mehel üheainsa mammuti küttimine. Mingil põhjusel rühmast eraldunud või välja heidetud üksikisikut ootas kõige tõenäolisemalt hukk. See ellujäämisinstinkt käib meiega kaasas ning käsikäes väljaspoolt tuleva survega olla kellegagi koos. 

Siiski on olemas teatud tüüp inimesi, kes toimivad kõige paremini just üksi olles ja nende jaoks see ongi normaalsus. Üllataval kombel ei pruugi aga üksiolekut eelistav inimene mõistagi, et tema jaoks on just omapäi kõndimine «parim viis ellu jääda». Psühholoogid eristavad kolme tüüpi üksiku mõttelaadiga inimest. Tasub tähele panna, et selle all ei mõelda välistel põhjustel üksikuid inimesi, kes pingutustest hoolimata kaaslasi ei leia või kes mingil põhjusel on seltskonnast kõrvale jäetud. Siin kõne all olevad üksikud inimesed on üksikud hingelt, nad ei ole tõrjutud ega põlu all, neil on sõpru ja kallimaid, kuid nende parim potentsiaal avaldub üksioleku korral ja nad eelistavad ka ise viibida ja tegutseda just nimelt üksi. 

Esimene tüüp sellise mõttelaadiga inimestest on nn äraolevad üksikud. Kui oled äraolev üksik, siis pole sa tegelikult teadvustanud, et eelistad ja vajad üksindust. Äraolejad sisendavad endale, et nad on üksi, sest pole endale lihtsalt seda õiget leidnud või arvavad, et neil on mingisugused probleemid, mille nad peavad ära lahendama ja siis tuleb ka suhe. Tegelikult ei ole äraolejatel mingeid probleeme peale selle, et nad pole lihtsalt teadvustanud, et ei vaja õnneks teist inimest ja seetõttu ajavad nad taga üht lõpule määratud suhet teise otsa. 

Teine tüüp üksikuid on nn kaasosalised. Kaasosalised selles mõttes, et nad lähevad kaasa sõprade ja pere survega otsida endale eluks kaaslane, kuigi teavad sisimas väga hästi, et üle kõige tahaksid nad lihtsalt omapäi olla. Sellise üksikuna oled oma vajadustest väga hästi teadlik, kuid see tähendab ka, et tead, millised arvamused ja võimalikud hukkamõistud kaasnevad valikulise üksiolemisega. Seega lähed kaasa teiste inimeste valikutega - käid kohtingutel ja elad aktiivset sotsiaalelu, sest kambavaimust irdumise tagajärjed hirmutavad sind rohkem kui oma tegelike vajaduste unarusse jätmine.

Kolmas tüüp üksikuid on aga nn tasakaalus üksikud. Nagu kaasosalinegi, tead sa väga hästi, mida sa vajad, kuid erinevalt temast oled sa seadnud iseenda heaolu teiste arvamusest ettepoole. See aga ei tähenda tingimata, et oled täiesti üksi ja väldid sotsiaalsed olukordi täielikult. Ka teadlikult üksindust eelistavatel inimestel võib olla kirev sõpradering ja regulaarsed sotsiaalsed üritused, kuid nad ei osale milleski kellegi teise rõõmuks, kui nad tunnevad, et «täna lihtsalt pole see päev». 

Need tüübid ei ole fikseeritud selles mõttes, et kui sa juba kord oled üks või teine, siis selliseks sa ka jääd. Äraolejad ja kaasosalised võivad väga edukalt jõuda tasakaaluni, kuid võtmeteguriks sellisel juhul on eneseteadlikkus. Teadvustus ei pruugi tulla päevapealt, see on samm-sammuline protsess, mille käigus tuleb iseennast analüüsida ja enda vastu aus olla. Teadvustada oma hingeigatsust olla üksi aitab, kui mõelda läbi mõned järgnevad näited ja analüüsida, mis tundeid üks või teine olukord sinus tekitab ja mis on sinu jaoks parim lahendus. 

  • Mida sa tunned kohtingule minemise osas? Kui sinu närveldamine pole seotud lihtsalt muljeavaldamise ja õhtu kulgemisega, vaid hoopis võimalikkusega sattuda suhtesse, siis tõenäoliselt oled hingelt üksik.
  • Kas suhte purunemine teeb sind kurvaks või toob kaasa pigem kergendustunde, sest saad olla rahus ja omaette?
  • Kas naudid mõtet sellest, et veedad aega ainult iseendaga? Lähed näiteks üksi restorani lõunatama või õhtustama? Teed hea meelega üksi mõne dringi baaris ning otsese suhtlemise asemel tunned rõõmu teiste inimeste ja ümbruse jälgimisest? Sa ei tunne end imelikult ega kohmetult, kui oled ruumis ainus inimene, kes üksi lauas istub.
  • Sa eelistad rühmategevustele üksi toimetamist: olgu selleks rühmatreening või rühmaprojekt. Kas eelistad pigem tegutseda omaenda aja ning tuju järgi, näiteks käia üksi jõusaalis või pusida omapäi tööülesande kallal? Tõenäoliselt väldid ka spordisaalides populaarsemaid kellaaegasid ning kontoris töötamise asemel eelistad töötada kodus.
  • Kas tunned, et pead kandma kõrvaklappe, et inimesed loeksid juba eemalt välja, et sind ei maksa tülitada oma suhtlussooviga?
  • Kas hoiad oma sõprade ringi pigem kitsana, et vältida ülesuhtlemist ja small talki ammuste tuttavatega? Tõenäoliselt eelistad sõpradega kohtuda harva ning siis rääkida pikalt ja põhjalikult. Vestlused stiilis kuidas-läheb-hästi-aga-sul ei ole sinu rida ja pead seda ajaraiskamiseks.
  • Kas eelistad väljaskäimise asemel kodust ajaveetmist? Sa ei tunne mingit vajadust minna välja, sest leiad ka kodus end huvitavaid tegevusi, olgu selleks hea raamat või põnev dokumentaal ning sellised lihtsad tegevused omaette ongi sinu jaoks ideaal.

Üksiolemisega käib paraku tõesti kaasas palju arvamusi ja ennekõike just nendelt, kes ise sellesse eelistuse ringi ei jää. Sellest tulenevalt on üksiolekul pigem negatiivne konnotatsioon, kuid tegemist on täiesti normaalse individuaalse eelistusega. Eks ole ka loomulik, et väga sotsiaalsel ja avatud inimesel ongi raske mõista täiesti vastandlikku inimest, kes tahab olla omaette ja üksi kõike teha. Samamoodi võib üksinduse eelistajal olla raske mõista, et miks teda kõigi nende grupiüritustega juba rahule ei jäeta.

Tasub ka ära märkida, et üksindust eelistavad inimesed ei ole tingimata üksikud selles mõttes, et neil pole sõpru ega lähedasi. Samuti ei tähenda see, et tegemist on erakutega, kes pigem surevad kui koduseinte vahelt lahkuvad. Üksindust eelistavatel inimestel on sõpru ja lähedasi, neil võib isegi olla romantilisi partnereid. Samuti võivad nad olla vägagi aktiivsed ning loomingulised, sest leiavad alati selle kõige parema viisi, kuidas oma aega täisväärtuslikult sisustada. Nende jaoks on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Mis aga peamine - nad armastavad aega veeta iseenda seltsis ega vaja rahulolutundeks teist inimest. See ei tähenda, et nad ei hinda end ümbritsevaid inimesi, vastupidi; üksiolemine on lihtsalt nende normaalsus. Mõnikord on teistel inimestel raske seda mõista, kuid oluline on olla iseendaga sisimas rahul ja aktsepteerida end sellena, kes sa oled. Üksinduse eelistamine ei tähenda ka nõrkust ja selle tunnistamine on julge samm.

Tagasi üles