Rinnavähipatsiendid jagavad: milleks arstid sind ette valmistada ei oska

FOTO: Shutterstock

Oktoober on rahvusvaheline rinnavähi teadlikkuse kuu, mille eesmärgiks lisaks teadlikkuse suurendamisele on koguda ka vahendeid selle haiguse vastu võitlemiseks ning vajaliku ravi osutamiseks.

Kogu selle suure teavitustöö juures on aga siiski paraku nüansse, milleks ei oska end ette valmistada ning millest ka arstid rääkida ei oska. Peamiselt just seetõttu, et paljusid nüansse mõistavad ainult need naised, kes on ise selle haigusega pidanud võitlema. Seepärast jagavad seitse rinnavähi diagnoosi saanud ameeriklannat oma tähelepanekuid sellest rängast teekonnast, et aidata oma kaasvõitlejate lähedastel olukorda paremini mõista. USA-s saab rinnavähidiagnoosi iga 8. naine, Eestis diagnoositakse ligi 700 uut rinnavähi juhtu aastas.

Rindade rekonstruktsioon on nõme

«Ma mõtlesin alati, et kogu asja komm seisneb sellest, et vähemalt saan rinnaopi. Aga see polnud üldse selline, nagu ma seda ette kujutasin. Rekonstrueerimine pole nagu rinnasuurendus, see on lihtsalt puhas teadusprojekt, milles kasutatakse implantaate ja mujalt su kehalt võetud rasva ja nahka. Mulle tehti neli rekonstruktsiooni ja isegi siis polnud mu rinnad ligilähedasedki sellele, mis varem. Pärast seda neljandat oppi mulle aitas ning suure vaevaga tegin rahu mõttega, et mu keha ei hakka kunagi välja nägema samasugune nagu enne vähki. See on nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt väga kurnav. Ma soovin, et rohkem naisi oleksid rekonstrueerimise tegelikust tähendusest teadlikud.»

Anna Crollmann, Põhja-Carolina

See mõjutab sind ka pärast ravi lõppu

«Mind üllatas kõige rohkem see, et kui oppide ja muu ravi ajal olin täiesti rahulik ja tasakaalukas, siis pärast selle lõppu murdusin täielikult. Kui mõelda, kuidas traumeerivate sündmustega toime tullakse, siis on see loogiline, aga inimesed tihti ei mõista, et ravi ajal tugev olemine on toimetulekumehhanism. Me vajame toetust ka pärast ravi!»

Suzanne Hawkins, Lõuna-Carolina

Kõigil teistel on vaja kuulda, et sinuga on kõik korras

«Mõistsin, et see muudab mind igaveseks. Ilmselgelt, kui mu mõlemad rinnad eemaldati 31 aasta vanuselt. Kui aga ravi oli lõppenud ja kõik opid tehtud, siis ma lihtsalt ei suutnud sellest edasi minna. See jättis mulle nii sügava vaimse haava. Mis mind aga üllatab on see, et minu liimist lahti olemine on teistele ebamugav. Inimestel on nii väga vaja kuulda, et kõik on hästi, aga minu jaoks on see raske. Ma pean tihti mõtlema, kuidas sellega toime tulla.»

Kate Catlin Payne, Põhja-Carolina

Sa võid selle ka eelsoodumuseta saada

«Nii mina kui mu õde saime diagnoosi üsna noorelt, tema oli 39 ja mina 42. See oli nagu välk selgest taevast, sest meil ei olnud seda varem suguvõsas esinenud, nii et meil polnud mingisugust geneetilist eelsoodumust.»

Stephanie VanEman Jones, Kentucky

Sa tunned end nii üksikuna

«Ma pole end kunagi nii isoleerituna tundnud. Ma pidin nii paljud asjad elus pooleli jätma. Pidin oma tulevikuplaanid täiesti ümber tegema. See oli nii raske, eriti kuna mind ümbritsesid terved inimesed, kes ei mõistnud, mida läbi elasin.»

Rach DiMare, Chicago

Inimesed arvavad, et oled selles ise süüdi

«Ma ei teadnud üldse, et rinnavähki esineb mitmel moel ja ma ei teadnud ka, et noorest peast võib selle haiguse saada. Kui diagnoosi sain, hakkasid üllatavalt paljud küsima, mida ma küll tegin, et vähi sain. Tundsin, et mind süüdistatakse selle saamises. Ma polnud kunagi suitsetanud ega alkoholi tarbinud, ma olin normaalkaalus, olin olnud taimetoitlane üle 20 aasta, aga ikkagi sain vähi. Inimesed ei mõista, et sa ei tõmba seda endale ise kaela.»

Liz Dwyer, Los Angeles

Rinnavähist on palju teadmata

«Mind šokeeris, kui vähe infot mu arstid mulle anda oskasid. Nad ei osanud selgitada, kuidas ma selle täpselt sain või kuidas selle tagasitulekut ennetada. Lõpuks olin sunnitud pöörduma alternatiivravi spetsialisti poole, kus ma lõpuks ka oma vastused sain. Õige pea tähistan oma kümnendat vähivaba aastat!»

Danielle Messina, New Jersey

Tagasi üles