Marika Pruul: elame, kogeme ja jagame valikuliselt, sest kanname maske, mille taga on hirm

FOTO: Suurseminari pressimaterjal

Eestlastel on palju vanasõnu, nende hulgas ka «jagatud mure on pool muret» ja «jagatud rõõm on topeltrõõm». Arvame sageli, et koht, aeg või inimesed, kellega jagada, ei ole justkui sobilikud. Peame mõnda teemat liiga isiklikuks, et sellest üldse rääkida, kirjutab Marika Pruul. 

Kindlasti on ka olukordi, kus eelistame üldse mitte jagada, sest usume, et jagades kaob kogemuse vägi ning et sõnad kahandavad kogetu erilisust või kogetu kirjeldamiseks sõnadest lihtsalt ei piisa.

Ent üsna tihti hoiab meid jagamast hoopis häbi või süü, et meil millegi või kellegi vastu sellised tunded või mõtted on. Pelgame hukkamõistu ja hinnanguid. Seesugune mõtteviis kõneleb ennekõike sellest, kui sügavalt oleme oma kogemuse või teo juba ise hukka mõistnud ja tunneme piinlikkust ning häbi, et teised võivad sellest teada saada. Selle kõige taga pesitseb hirm olla haavatav, saada ära põlatud, hukkamõistetud ja hüljatud. Häbi hävitab aga empaatia- ja kaastundevõime ning sügavama kontakti ümbritsevate inimestega.

Suutmata võtta ennast vastu sellisena nagu oleme, aktsepteerimata oma tundeid ja teguviise, ei suuda me mõista ka teisi.

Teinekord ei soovi me jagada, kuna peame oma kogemust või arvamust ebaoluliseks, mõeldes, et keda see ikka huvitab ja mida muudab. Niimoodi pisendame oma olemust ning kogetu väärtust. Vahel aga püüame jagamata jättes teisi justkui säästa, kartes, et jagatu võib neis erinevaid emotsioone esile kutsuda. Selleks võib olla ärevus, viha, muretsemine, liigne lootus või muud taolist ning selle kõige vältimiseks eelistatakse jagada osaliselt või üldse mitte.

Ka rõõmusõnumeid ja head sõna ei kipu me alati avatult jagama, sest meil on taas erinevaid uskumusi ja mõttemustreid, mis rõõmu justkui valeks või mittevajalikuks tembeldavad.

Nii me siis elame, kogeme ja jagame valikuliselt, olemata avatud, ehedad ja ausad nii iseenda kui ka teiste suhtes. Kanname maske, mille taga on hirm. Loome jätkuvalt reaalsust, kus osa teemasid on tabud – olgu selleks vägivald, toksilised suhted või seks.

Mis oleks aga võimalik ja mida enamat saaks luua, kui langetaksime maskid, avaksime suu ja südame ning jagaksime ehedalt ja avameelselt? Kui palju avaneksid inimeste silmad ning nad märkaks ja taipaks, et nad ei ole oma mõtete, tunnete ja kogemustega üksi. Kui palju kergust ja aktsepteerimist tooks ehe ja südamest jagamine?

Väljend «hingelt ära rääkima» annab mõista, et jagamine toob hingele kergust ja avab südant. Tuleb tunnistada, et alguses mainitud eesti vanasõnas peitub tarkus ja tõde. Lugude jagamises ja kuulamises leidub nii rikastav kui ka tervendav vägi. See annab meile võimaluse kogetust õppida ning märgata uskumusi, mõttemustreid ja seoseid, mis mingi kogemuseni viisid. Sedakaudu kasvab ja avardub meie võimekus teha teistsuguseid valikuid, luua teadlikumalt oma reaalsust, kuulates rohkem oma südant, mis on ühenduses meie sisemise tõe ja puhta olemusega.

Novembris toimub suurseminar «Südametee ja hingelood», kus naised saavad jagada oma lugusid ja räägivad oma südameteest. Loe lähemalt: www.suurseminar.ee.​​

Tagasi üles