Lugejakiri: iga korralikum ostlemine on sama suur ja harv sündmus kui jõuluõhtu, lisaks mängid ise jõuluvana
Kirjuta meile ja osale Moekuulutaja lugejamängus!

FOTO: Shutterstock

Moekuulutaja kutsub üles lugejaid kirjutama, millest nemad riiete valimisel lähtuvad ja kust inspiratsiooni ammutavad. Eva kirjutab, et seni, kuni tal on kasvõi ühed teksad, lahe särk, tossud, värviline sall ja äge müts, elab mood tema juures. Jaga meiega oma riietumise kuldreegleid ja osale Moekuulutaja poolt välja pandud auhinna loosis. 

Kui tavaliselt kipuvad naised leidma, et neil pole mitte kunagi midagi selga panna, siis nii traagiline minu riidekapi seis pole. Aga midagi parajat pole küll varsti enam peale armsaks saanud teksade ja hästiistuvate retukate selga panna - khm, võta alla, Eva. Mõned T-särgid, paar kihvti kampsunit ja aluspesu ja põhimõtteliselt ongi kõik. Salle on igasuguseid, aga ega need väga päevavalgust kannata. Vöödega on seis täitsa nadi ja alles hiljuti sain talvemütsi võrra rikkamaks. Päris moekas see ehk pole, tavaline pott, aga selline kihvtim. Malmist. Nii et mul on originaalne lähenemine, mida selga panna - riideid. Tegelikult ma ei kannata, kui seda nalja tehakse.

Laigin ja jagan, kommenteerin ja unistan.

Küll aga olen truu erinevate riidepoodide ja brändide sotsiaalmeedias jälgija. Laigin ja jagan, kommenteerin ja unistan. Eesti blogijate seas mul riietuse osas väga iidoleid pole. Mõnede naiste stiil on mulle küll omasem, näiteks Kristjaana ja Mari-Liis Suvi. Samuti jälgin Kaubamaja, Denim Dreami, Sportlandi ja paljude teiste poodide ja keskuste lehti ning soodukaid. Kahjuks ei saa iga hea pakkumise pärast linna tormata ja nii see riidevalik üsna piiratud ongi.

Jalanõudega sama lugu. Kadestan linnas elavaid sugulasi ja sõpru, kellel alati uued põnevad asjad, mille eest nad pole isegi hingehinda maksma pidanud. Väikelinna ainsa kaubamaja valikust ma parem ei räägi. Aga turg on päris soodne koht, kust riideid saab. Muidugi on valida mutilike ja siis venepäraste kulla-karraste riiete ja aksessuaaride vahel. Ärge solvuge! Riided on riided. Aga nooruslikumat saab jah harva.

Ega rahakotirauad ka väga hästi lahti käi. Mitte, et ei tahaks hästi ja ägedalt riietuda, aga kahjuks ei saa. Muidugi on valikus ka paar taaskasutuspoodi, aga ausalt öeldes pole ka seal valik kiita. Nii et iga korralikum ostlemine on sama suur sündmus kui jõuluõhtu, ja sama harv. Lisaks mängid sa ise ka jõuluvana.

Minust ei saa iial inimest, kes ilu nimel kannatab.

Riietudes eelistan üldiselt mugavust. On ka mõni kõrgem kingapaar, mida olen ostnud ja kandnud, aga siis madalamate jalanõude juurde pidama jäänud. Aga ema rõõmustab - tal on ägedad kingad ja mulle väikseks jäänud riided! Ausalt öelda ei näe ma põhjust kõrgetel kontsadel koperdada, kui ikka selleks loodud pole. Minust ei saa iial inimest, kes ilu nimel kannatab. Kõige suurem ohver, mille välimuse nimel olen nõus tooma, on pikk lokkide tegemise protseduur. Ma nimelt jumaldan lokke. Elus on niigi piisavalt kurba ja rasket. Mood peaks olema mugav ja kantav. Korsetid, täiesti abstraktse kujuga kingad, pähe kinni löödud krunnid ja muu selline. Inimesed, mis teil viga on?!  Ei maksa end piitsutada!

Kuni mul on kapist võtta kasvõi ühed teksad ja lahe särk, jalga visata tossud ja pähe kihvt müts ning kaela värviline või kunstipärane sall, seni elab mood minu juures. Aga et ta minema ei koliks, hoian Moekuulutajal silma peal.

Muide, tahaksin mõelda, et julgen kunagi olla sama julge ja ekstsentriline kui vahva Maie Reier. Vot tema välimus mulle meeldib. Julge ja elegantne. Et siis minu puhul jääb puudu veel elegantsist.

Julgus riietumises viib edasi, aga enesepiitsutus jäägu ikka ajalukku. Samas maitse ja kiiksude üle ei vaielda. Mis kedagi käima tõmbab, eks ole? Mind tõmbavad riided. Vorme rõhutavad, aga mugavad. Ja soovitavalt kummiga.

Tagasi üles