Ka inimestel on talveunegeen

FOTO: Engin Akyurt / Pexels

Kas tunned, et kuuest, seitsmest ja kaheksast unetunnist jääb sulle praegusel ajal väheks? Pole ka ime. Võib-olla kuluks meile ära kuus kuud? 

Kas kadestad ka karusid nende talveune pärast? Teame seda — ja sa ei ole sugugi ainus. Iga hommik muutub enda voodist väljasaamine järjest raskemaks ning kontrastdušš, kohv ja sörgiring võimalike ergutitena toimivad ka väga lühiajaliselt. Ja üldse on voodis nii mõnus, hea ja soe. Kas poleks tore äratuskell umbes kuuendaks märtsiks helisema panna, mitte kella kuueks hommikul?!

See on meis kõigis

Talveuni on veidi segadusttekitav mõiste. Õigupoolest nimetatase seda seisundit, millesse langevad talvel nii paljud linnud ja imetajad, torporiks ehk tardumusuneks ehk letargiaks. Sedadusttekitav on see juba üksnes sellepärast, et nad ei maga. Nende kehatemperatuur langeb ning hingamine ja pulss aeglustuvad ajutiselt koos ainevahetuse intensiivsuse vähenemisega — ja mis kõige parem — nad kasutavad oma rasvatagavara ära. Ei mingit sörkjooksu ega kapsasuppi. Kõik kulub täiesti möödaminnes. 

Tunde järgi peaks torpor sarnanema unega. See seisund aitab loomadel kitsastele oludele vastu pidada, kuna nad kulutavad vähem energiat. Teoreetiliselt võiks see geen panna ka inimese  torpori seisundisse, arutleb Barbara. On ju teateid inimestest, kellega see on koguni juhtunud. Näiteks jäi üks jaapanlane pärast kukkumist metsikus looduses ellu, kuna ta langes omamoodi talveunne. Ilma toidu ja veeta pidas mees vastu 24 päeva, kuni ta leiti, ja tema kehatemperatuur oli 22 kraadi. Tal ei olnud langenud kehatemperatuuri tõttu isegi ajukahjustust. 

Eriti huvitatud on inimese võimest «talveunes» olla NASA ja sõjavägi. Näiteks vigastatu transpordiks. Või ellujäämismeetodina.

Miks me siis talvel ikkagi ärkvel oleme

Geenikandjatena pole meist, inimestest, siiski talveuneks suuremat asja. Väga vähestel viib see väsimuse ja talvise loiduseni. Enamiku puhul ei ole geen lõputus väsimuses  sugugi süüdi. See tuleb lihtsalt valgusepuudusest, mis programmeerib meie hormoone unele. Mõistlik oleks minna välja ja päikesse (või lõunasse lennata). Ja me teeksime seda kohe, kui me vaid nii uskumatult väsinud poleks, kirjutab Barbara. 

Tagasi üles