Samal ajal kui korstnapühkija Kristina Vennikas redelit paika sätib, vaatan mina oma libeda tallaga jalanõusid ja mõtlen: tänan, ei, minust jääb küll katusele ronimata! Kristina aga kinnitab silmade särades, et tegemist on maailma parima ametiga. Tema hüüdlause «Korsten puhtaks naiseliku hoolega!» tekitab minus siiski omajagu küsimusi: naised võivad ju hoolikad olla (eks mehed ka!), aga kuidas on lood katusel turnimisega?

«Ükskord jäeti mulle 50 eurot tippi pelgalt selle eest, et päriselt ka julgesin korstna otsa minna. Mis sest, et ütlesin, et see ongi mu töö,» naerab Kristina.

27-aastane Kristina on üks viiest kutsetunnistusega naiskorstnapühkijast Eestis. Tal on päästealane kõrgharidus, aga korstnapühkijaks otsustas õppida tänu sõbra õhku visatud naljale. Nimelt sai kord arutatud, et kui maju vahel ei oleks, võiks Kristina kodust kogu aeg merevaadet nautida. Sõber leidis seepeale, et hea vaade avaneks ka korstnapühkijatööd tehes. Nali naljaks, aga Kristina pani end korstnapühkijate kursusele kirja ja leiab nüüd, et see kõik on nii-nii-nii kihvt.

Korstnapühkimistöö juures on tema meelest parim vaheldus. «Ma saan ronida ja turnida, ja kuskil kõõlumine on mulle alati meeldinud. Tegelikult on ka see tore, et mustaks saan, see käib mu töö juurde.»

Kui tõene see tahmase näoga korstnapühkija kuvand aga tegelikult on? Kristina jutu järgi võib tahmapahvak puhastamata lõõridest näkku paiskuda küll, käsi seevastu kaitsevad kindad.

«Ikka võid käe külge panna, kui ei karda mustaks saada,» kirjutab Kristina, kui avaldan meilivahetuses soovi ise ka puhastusprotsessis osaleda.

Kommentaarid
Copy