Aleksandr Popov. Tohlakast turvamehel siin päikese all ikka kohta ei tohiks olla!

Tellijale
avatud

Aleksandr Popov

FOTO: Martin Lazarev

Mõned nädalad tagasi aset leidnud Andrea Bocelli kontserdi järelkajana jõudis asotsiaalmeediaase mõttelend sellest, kuidas turvatöötaja ratastoolis tüdrukut ja tolle ema ahistanud oli. Postituse autor avaldas nördimust selle üle, et õuel on juba 2109. aasta, aga meie 101aastane riik ei ole ikka veel saamatusest tulenevast «ahistustungist» vabaks saanud, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Ja tõsi ta ju on, et lisaks isikutevahelisele suhtlusele ahistame me üksteist ka kategooriate tasandil. Jagame me ju suure hoolega haridusasutusi, avaliku elu tegelasi ja söögikohtasid peensustesse langevatesse edetabelitesse, et saaks võimalikult selge pildi sellest kuhu, kellega ja millisel arengutasemel minna. Aeg on küps hakata pidama ka turvareitinguid.

Vaatamata postituse autori tagasihoidlikule tähelepanujuhtimisele, et pole mõtet konkreetselt turvatöötajale kui isikule keskenduda, otsustas kommentaarium eeskätt just sellele siiski keskenduda. Ja täiesti arusaadavalt. Kergem on konkreetne isik ristile tõmmata ning ta pea narrimütsiga katta, kui süveneda süsteemi kui terviku puudujääkidesse. Seda veel olukorras, kus ainsad faktid, mis teada olid, andsid edasi kuvandi turvatöötajast kui ajudeta topisest, mis takistusena õndsate melomaanide naudinguteekonnale ette on seatud.

Tagasi üles