Dagmar Lamp: armastus on õigustus igasuguseks jamaks

Dagmar Lamp

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Armastus on õigustus igasuguseks jamaks. Selline lause on mul kirjas oma arvuti ekraanil ja mäletan, et kunagi ütles mulle nii hea sõber. Ma arvan, et ta ütles seda mulle olukorras, kus ma kurtsin: «Oh, süda on puruks ja hing haige, aga näed, armastus...!»

Mida kauem ma elan, seda rohkem on selle lause tõde mulle hinge lasunud. Ma olen liiga palju näinud naisi, kes lasevad endast üle kõndida, kes endast muudkui annavad ja annavad, ainult selleks, et järjekordselt tõdeda: mees pettis, mees tegi liiga, mees lõi, mees karjus, mees sõitis üle... «Aga ma ju armastan teda!»

Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga sellest, miks meil on nii palju katkisi hingi. Miks me ei tea, mis päriselt on armastus? Miks me arvame, et armastus on see, kui peab valama verd, higi ja pisaraid? Miks me ei oska ära tunda, kui armastus muutub toksiliseks, kui meid toetav ja hindav partner muutub vägivaldseks? Kui lause «aga ma ju armastan» ei vasta tegelikult ammu tõele, vaid tegelikult oleme sattunud omaenda halva suhte pantvangiks?

Mulle meeldib öelda, et me kõik tuleme lapsepõlvest. See pole muidugi mingi uus või originaalne avastus, seda teooriat toetavad paljud psühholoogid ja inimhinge uurijad. Sidemed, mis me elus esimestena loome, jäävad meid eluks ajaks mõjutama. Kui me tuleme kodust, kus meid ei toetatud, kus meid kritiseeriti, kus meid füüsiliselt ja emotsionaalselt väärkoheldi, siis ei saagi meist kasvada terved ja mõradeta inimesed. Kuidas peaks laps, kelle isa on talle terve elu rääkinud, et ta pole suurt midagi väärt, et on paras sitaratas, üldse siis ära tundma, milline on õige armastus? Isa – kes peaks oma last tingimusteta armastama, ometi lapsele tingimusi seab ja teda aastate jooksul aina õõnestab – õpetabki ju oma lapsele, et ju siis armastus selline ongi.

Järelikult see ongi armastus: ole vait ja teeni edasi, ära jää ette, ohverda, ole hea tüdruk või hea poiss, ainult nii sind «armastatakse».

Ema, kes ütleb, et aktsepteeritud on ainult laps, kes ei avalda arvamust, kes ei tee häält, kes surub alla oma soovid, tunded ja mõtted, sest need on täiskasvanutele ebamugavad, õpetabki oma last olema allaheitlik. Järelikult see ongi armastus: ole vait ja teeni edasi, ära jää ette, ohverda, ole hea tüdruk või hea poiss, ainult nii sind «armastatakse».

Ometi on mul palju tuttavaid, kes suudavad oma lastele praegu olla suurepärased vanemad, seda ka hoolimata sellest, et nad tulevad kodudest, kus eluterveid mustreid suhete vallas just suurel hulgal ette näidata polnud. Kuidagi on nad õppinud ja arenenud, osanud oma mõrad lappida ning otsustanud, et nende pere muster lõppeb selle põlvkonnaga. Neid mustreid enam edasi ei kanta.

Sest me tulemegi lapsepõlvest. Nagu meie vanemad tulevad oma lapsepõlvest. Kui palju siis ometi nõukaajal oli teadmisi elutervetest suhetest – mitte just eriti palju. Ja põlvkond enne seda pidi lihtsalt ellu jääma, oli sel ajal siis üldse mahti mõelda, kuidas oma lapse arengut kõige paremini toetada, kui esikohal oli küsimus, kuidas pääseda Siberist ja järgmisena, kust saada lauale leib.

Mustrite murdmine on kohutavalt raske. Ma olen oma 35 eluaasta juures jõudnud väga udusele arusaamisele, et mul on mustrid, umbkaudu olen ka läbi hammustanud, millised need mustrid on. Aga iga jumala kord, kui ma Tinderis mõne uue tuttavaga juttu hakkan ajama, ajab mind mingil hetkel peaaegu hüsteeriliselt naerma hetk, kui saan aru – jepp, tundub olevat täpselt sama ämber, milles ma juba olen kolistanud. Ja neid ämbreid pole olnud üks, ma võiks avada oma isikliku ämbripoe!

Sest ka mina olen uskunud, et armastus on õigustus igasuguseks jamaks. Talunud erineva vägivallaastmega lähisuhteid, sest – armastus, noh. Ning teinud selle käigus ka liiga iseendale, sest iseennast armastada on üks kõige raskemaid ülesandeid, eriti kui sa tuled lapsepõlvest, kus seda keegi tegelikult ju sulle ei õpetanud. Mitte et inimesed oleksid olnud pahatahtlikud, vaid nemadki ei teadnud ega osanud paremini. Info, mis toona olemas oli, oli vaid murdosa sellest, mida teame täna.

Nii me oleme põlvkond katkisi ja eksinud inimesi, kes tegelikult peaksid ammu olema juba kenad ja viisakad täiskasvanud, elama elu täiel rinnal, kasvatama õnnelikke lapsi, armastama abikaasasid (või partnereid) ja mitte pidama armukesi. Meie karjäärid peaksid olema eneseteostusest pungil ning korterite pangalaen juba kolmandiku võrra makstud.

Aga selle asemel me oleme 30ndate keskpaigas inimesed, kes alles hakkavad aru saama, mis kurat üldse juhtus. Alles hakkab sobituma kokku pilt nurjunud suhete pusletükkidest. Alles hakkavad selguma mustrid, alles hakkame aru saama, miks üks või teine asi ei töötanud. Kus me tegime vea, et lasime järjekordselt endaga nii halvasti käituda.

Sest armastus ju.

Dagmar Lambi uus romaan «Ü nagu üksikema» lahkab lähemalt üht emotsionaalselt vägivaldset suhet ja lahkuminekut. Raamatu esitlus toimub homme, 4. septembril kell 18 Tallinnas, T1 keskuses asuvas Raamatukodus. Esitlust kannab üle ka Postimees.

Tagasi üles