Kui vanasti tähendas kihlus peatset abielu, siis tänapäeval on kihlus muutunud sageli aastatepikkuseks vabaabieluks, mis ei pruugi lõppedagi abieluga, kirjutab noor ajakirjanik ajakirjas Psühholoogia Sinule.
Kihlumine ja vabaabielu ei sobi kokku!
21. detsember 2011, 12:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olen 23-aastane. Olen olnud kihlatud kaks ja pool aastat. Milleks on mulle kihlust tarvis?
Esiteks olen ma tugev traditsioonilise perekonnamudeli pooldaja. Minule tähendab perekond ema ja isa, lapsi ning lisaks ühistele väärtustele ka sama perekonnanime. Vabaabielus elavad või abielust kõrvale hoidvad põhjusel, et «see on ju lihtsalt paber» tunduvad mulle natuke narrid ja arad.
Teiseks näitab kihlus mulle, et meie suhe on tõsisem kui pelgalt «sinuga on tore koos olla». Meil on üksteisega tõsisemad plaanid, me kavatseme abielluda ning elu lõpuni koos olla.
Kuigi soov koos olla on kindel kui kalju, ei näe ma kiirustamiseks siiski põhjust. Pärast kihlust kohe pulmapäev määrata lõpeb tihtipeale mõlemale osapoolele kurvalt. Kõigepealt tuleb teineteist korralikult tundma õppida, et ebameeldivaid üllatusi oleks võimalikult vähe.
Samas ei poolda ma seda, et kihluse nime all elatakse koos vabaabielus kümme või enamgi aastat, mõeldes, et küll ma kunagi abielluda jõuan. Ja kui ei jõua, pole ka hullu. Kui on kihluse näol antud lubadus abielluda, siis peaks seda lubadust ka täitma.
Miks kihlus püsib, aga abielu puruneb?
«See on justkui broneering,» püüdis mu kihlatu oma mõistmatule sõbrale selgitada, mis imeasi see kihlus siis ikkagi on. «Sa tead, et sa tahad, aga kiirustada pole mõtet. Tegu on siiski tähtsa sammuga!»
Tean paljusid, kes on koos olnud hea mitu aastat ning pärast abiellumist on lahutus olnud kiire tulema – umbes aasta pärast. Mis juhtus? Miks viis aastat kestnud suhe purunes peagi pärast abielu? Peab see ju siis midagi muud olema kui pelgalt paber?!
Minu teooria selle kohta on järgmine – olles suhtes, oleme me tegelikult ju siiski vabad. Meid ei seo ametlikult kohustused ja kui kõik peakski vastu taevast lendama, on meil alati võimalik, käed taskus, minema kõndida.
Saades abielunaiseks või -meheks, tekib kohustusekramp – ma olen nüüd kinni, abielus, meid seob seadus, ma ei saa jalga lasta. Kramp hakkab ahistama, tekib psühholoogiline tõrge ning varem või hiljem hingatakse kergendatult, kui ahelad on valla päästetud. Just nagu lind, kes võib rahumeeli puuris olla, kui puuri uks on lahti.
Nii kui uks suletakse, muutub muidu meeldiv ja õdus paik surmalõksuks, kust välja saamiseks võetakse appi kõik abinõud. See võib juhtuda, kui abielluda kohe, ilma kihlaperioodita. Kuid kihlus kui eelkokkulepe leevendab ehk mõnevõrra abiellumisega kaasnevat krampi.
Loe kümme aastat koos olnud Marist ja Tanelist ning tutvu ka sotsiaalteadlase ja psühholoogilise nõustaja kommentaaridega ajakirja Psühholoogia Sinule detsembrinumbris.