Irena Wiley oli Ameerika-Poola skulptor ja portretist, kes sai hariduse mitmes Euroopa kunstikoolis. Tema abikaasa John Cooper Wiley oli Ameerika Ühendriikide diplomaat, kelle teenistus 1930.–1960. aastatel viis abielupaari erinevatesse maailma paikadesse. Irena Wiley elas Eestis pöördelistel aastatel 1938–1940, kui tema abikaasa oli Ameerika Ühendriikide erakorraline esindaja ja täievoliline minister Eestis ja Lätis. Naise elusaatus oli kirju ja huvitav.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Narva-Jõesuud on Irena tõesti oma mälestusteraamatus meenutanud, lisades, et nad veetsid Johniga seal rannas hunnituid tunde kesk «võluvaid eestlasi». Samal päeval viis välisminister neid Eesti-Vene piiri vaatama, mis mõjus pahaendeliselt ja kurjakuulutavalt: «Punaarmee oli puhastanud umbes veerand miili eikellegimaad. Seal oli tohutult okastraati ning tihedalt asetsevad Nõukogude vaatluspostid. Tihedas männimetsas võis näha kollaseid laike, kus puud olid maha võetud, et teha ruumi kuulipildujate pesadele.»

Järgnev aasta muutis idast paistnud ähvarduse tõelisuseks. «1940.a. 16. juuni ööl äratati mind ühtäkki unest», on kirjutanud Irena, «viimasest sügavast unest, mida meil kõigil mõne järgmise kuu vältel õnnestus nautida. John helistas saatkonna kantseleist ja ütles, et nõukogude väed ületasid Läti ja Eesti piiri ning marsivad Riia ja Tallinna peale. Otsemaid helises uksekell ja sisse hakkas voorima meie Läti sõpru, kes tulid nõu ja abi paluma. Edaspidi ei saanud ükski öö hommikuks mõnd südant murdmata. Enamus neist olid antikommunistid, valikuvõimalusega põgenemine, surm või loomavagunis sõit Siberisse.» Irena ootas oma romantilises donkihhotluses mingit raevukat meeleheitlikku tegu või vastupanu, kuid pidi pettunult tõdema: «Võib-olla oli vaikivas saatusega leppimiseski mingi raskesti mõistetav kangelaslikkus.»

Saatkonna töö lõpetati. Irena käis koos mehega vaatamas, kuidas toimus farsiks muudetud nn rahvahääletus. Mõne päeva pärast saatsid Laidonerid teate, et soovivad neid näha oma Viimsi mõisas. Külaskäigu ajal käitusid nad Irena sõnutsi väliselt ikka rahulikult nagu poleks midagi hirmsat juhtunud.

Kui Irena jäi Maria Laidoneriga nelja silma alla, ulatas viimane talle kingituseks kauni musta salli. Kui Irena siis oma ahastavaid tundeid väljendama hakkas, ütles Maria: «See maja, see aed on juba meie vangla, meid võidakse iga hetk küüditada. Aga teate, ma olen elanud täiel rinnal ja nii õnnelikult, ma olen mineviku eest nii tänulik, et pean leppima igasuguse tulevikuga, mis mulle osaks saab. Mul on mürk ihu ligi peidetud, sellest jagub meile mõlemale, ja kui elu, mis meid ees ootab, osutub talumatuks, siis on väljapääs lihtne.»