Võrdsustunne tundub kõige olulisem just siis, kui me ei ole ise otsustajarollis. Õigluse üle peame aga otsustama väga sageli, kirjutas psühholoog Art Markman Psychology Today’s.
Õiglus oleneb sellest, kes otsustab
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
21. detsember 2011, 11:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemad üritavad oma lapsi võrdselt kohelda, ülemused oma alluvaid ja harijad oma õpilasi. Kõigis nendes olukordades võib olla erinev see, mis on aus.
Lapsed näevad õiglases kohtlemises tavaliselt seda, et neile antakse sama suur koogitükk, kuid tööl ei peeta selle all silmas, et kõik saaksid sama palju palka, vaid õiglaseks peetakse individuaalset lähenemist vastavalt tööpanusele ja oskustele.
Shoham Choshen-Hillel ja Ilan Yaniv uurisid ka teisi faktoreid, mis mõjutavad õigluse üle otsustajat.
Kui psühholoogid räägivad sellest, kes on olukorra peremees, räägivad nad esindusest. Kõrge esindusega inimene kontrollib oma saatust, madala esindusega inimene annab oma tuleviku teiste kätte.
Uurimus näitas, et inimesed, kel on olukorra üle vähem kontrolli, kalduvad pidama õiglaseks ressursside võrdset jaotamist. Need, kes kontrollivad olukorda, pooldavad seda, kui hüved jaotatakse, mõeldes igaühele eraldi, isegi siis, kui ise ei saa seejärel sama palju kasu kui teised.
Ühes testis anti osalistele ülesandeks pakkuda erinevate toodete hindu. Ülesanne võttis aega kümme minutit ja osalistele maksti selle eest umbes kolm dollarit (uurimust teostati Iisraelis).
Osalistele öeldi, et teine inimene läbib sama testi. Neilt, kes ei kontrollinud olukorda, küsiti, kas nad on rahul, kui teine osaleja saab ülesande eest sama palju raha või siis, kui ta saab kaks korda rohkem? Vastajad jagunesid enam-vähem pooleks - üks pool arvas, et teine peaks saama sama palju ja teine pool, et teine võib saada ka rohkem raha.
Nende hulgast, kel oli nn kõrge esindus, vastas samale küsimusele üle 80 protsendi, et teine peaks saama rohkem. See tähendab, et need, kes kontrollisid olukorda, tahtsid, et tulemus annaks kasu võimalikult kombineeritult.
Uuringu teises versioonis avastasid teadlased, et kõrgema kontrolliga osalejad tegid selliseid valikuid, mis andsid parima kombineeritud kasu, isegi siis, kui nad said ise seetõttu ülesande eest vähem raha.
Osalejad, kel oli nn väiksem esindus, eelistasid üldiselt võimalust ise rohkem raha saada, kui teine. Need, kes suutsid tasusaamist kontrollida, eelistasid varianti, et nad ise said küll vähem raha, aga paarina said nad kokku rohkem raha.
See on väga huvitav leid, sest viitab, et kui grupp soovib üleüldist kasu suurendada, peaks kõigile andma sõna selles osas, kuidas ressursse paigutada. Suure tõenäosusega valivad inimesed tulemuse, mis toob kasu kogu grupile, isegi, kui kõik osalised ei saa individuaalselt nii palju kasu, kui teised.
Muidugi võib olla, et reaalses elus ja suuremate panustega ei ole tulemused päris samad.